Peale päris pikki tunde on viimaks ühest puiduklotsist saanud juba äratuntav kuju. Eelkõige on aega võtnud mõlemas suunas peiteldamine, mis on suhteliselt tiheda puidu, vahtra, puhul olnud üsnagi aeganõudev. Nii ühtepidi kujusse lõikamine kui teisest küljest. Raskendas ka muidugi asjaolu, et sümmeetria näiteks jalgade puhul puudub, seega tuleb igast küljest asja erimoodi vaadelda. Ja muidugi mida rohkem harilikku pliiatsit iga nurga ja tahu peal, seda hõlpsam on töödelda onu kujutlusvõime läbi.
Viimane kolmandik ajast, mil ma selle kallal olen mässanud, on tulnud 100% improvisatsioonina. Ehk peale umbmäärase kuju kätte saamist olen edasi ilma abistavate piltideta teinud. Kuigi erinevaid pilte läbi surfates tuleks ehk lõpptulemus autentsem, kuid tunnen samas, et improvisatsioonile peab jääma ka mingi ruum. Ja see ei peagi olema niivõrd täpse "näoilmega", et oleks isikuna tuvastatav. Ta on onu puulõhkuja.
Hetkel arvan, et pea on peaaegu põletuseks valmis, ehk suuri kujumuutusi enam ei tohiks tulla. Viimistlemata on aga täielikult keha, käed ja jalad ja ehk ka kiiver (mis näeb küll rohkem baretina välja). Kätega aga on kõige suurem probleem, sest tihe lülipuit on just sattunud käte piirkonda ja ligipääs on sopistuste tõttu üsna keeruline. Algne mõte oli ka kontsentreeruv väsinud ja samas jõuline nägu joonistada onule ette, aga eks näis, kuidas niivõrd väikse detaili peal välja kukub.
Käte vahele tuleb siis aga veel meisterdada üks kirves. Ja loomulikult löömisepakk ning väike õlu ei tohiks ka puududa õige töömehe tööpiirkonna raadiusest. Kuidas aga vähese vaba aja kõrvalt asi edasi edeneb, üritan igal võimalusel teada anda.
No comments:
Post a Comment