Search This Blog

Tuesday, February 28, 2012

Käokell - kägu valmis!

Peale viimast lihvi andmist sai ka siis koolis teda värvitud. Sain ka siis käpa valgeks effektvärvimises, teisisõnu pole värvimine / pintseldamine / joonistamine just minu tugevaim külg, aga teen siiski väikse ülevaate. Kokkuvõttes võin käoga kindlasti rahule jääda, sest esmapilgul tundus see utoopiline lootus teha puidust midagi nii väikest ja korralikult liikuvat valmis, samas anda talle võimalikult linnu lähedane kuju ka. Reaalsusega ta võrreldav pole, aga aimu peaks saama:





Pisut naljakas, kuid nagu mu kursavend ütles, kui ma üritasin meeleheitlikult loogiliselt teda värvida, siis peabki positiivse näoga olema, eks ta hakkab oma tuju ju iga poole tunni tagant välja näitama.

Järgmiseks aga peaks hakkama tegelema käokella "kerega", ehk kuhu kõik need väiksed toredad vidinad kunagi külge kruvida. Olen läbi tuhlanud meeletus koguses erinevaid käokelli internetis ja kirjutanud üles detaile, mida võiks enda omal kasutada, kuid kokkuvõttes oleks see siiski täiesti omanäoline ning mitte otsene koopia vähemalt millegi olemasolevaga. Kõiki näidiseid ma siia üles ei hakka panema, neid on terve suur kausta täis mul juba, aga hetkel üks pooleliolev visand:
Ma oskaks need puust välja nikerdada kõik, aga mitte joonistada paberil :). Tegemist siis "Chalet"-tüübiga, ehk sellise maja immitatsioonina. Lisadetailideks korsten, harjas olev kelluke (mida on teoreetiliselt võimalik ka liikuma panna), katusest tuleb välja ka vintskapp, vasakul pool väike varjualune, mille all on vesiratas (nähtav siis paremini külje pealt, samuti teoreetiline võimalus liikuma panna). Maja ees on kaev, kus peal peaks olema kotkas, paremal pool mõned väiksed kuused, kust võiks näiteks karu välja piiluda ning siis on ka teisel korrusel terrass, kuhu saaks miskit ilusat nikerdada, ja lakaluugist hakkab siis kägu välja sõitma. Keskele tuleb kell ise. Midagi on nagu ikkagi puudu maja eest just... Mõõdud saaks olema orienteeruvalt kõrgus majal 35-40 cm, laius kuni 30 cm, pikkus (väljaulatavus) ca kuni 20cm.

Monday, February 27, 2012

Käokell - kägu tehniliselt valmis

Kui eelmine kord sain tiivad külge ja teoreetiliste plaanide kohaselt pidi kõik töökorras olema, siis seda ta kaugeltki polnud. Tundus jah, et kõik liigub ja on hästi. Siiski aga jäi mind häirima, et kuna vasakpoolne tiib sai vast ligi millimeeter ettepoole paigaldatud, sai ta tegelikult ka viltu pisut, mis oli silmale üsna kehv vaadata. Sestap võtsingi lahti ja puurisin ühe poole kinnituse uuesti.
Samuti tahtis tiib siis uuesti sisse töötamist ja oma pesa peiteldamist, et ta ilusti käiks. Eelmises postis sai ka ära märgitud mure, et vasakpoolne tiib tõuseb vaevumärgatavalt, kui parempoolne käis ilusti peaaegu horisontaali. Selle vastu aga ei aidanudki midagi muud, kui tuli tiiva alt täita seda kohta, kus lükkav pulk teda tõukab. Kahjuks sellest pilti pole ja see on ka niivõrd peenike, et ma ilmselt ei oskaks ka pildistada seda. Sellepuhul sai kasutatud siis vana head läbikatsetatud liim + saepuru tehnoloogiat, ehk teisisõnu liimi alla, saepuru peale vajutada ja nii palju kordi, kui kiht on sobiv, pärast üle lihvida ja ongi hea. Seda meetodit sai kasutatud esimest korda vana Moskvitsi restaureerides, kus tagatiibadele käisid peale kummikatted, mis olid erakordselt haruldased ja need tuli räbalatest pooleldi ise leiutada tiivakuju järgi, ehk siis riivitud kummi ja liimiga liitekohtade ja pragude täitmine. Oli see vast põnev töö alles :). Küllap tuleb mul seda tehnoloogiat veelgi ette ja saan täpsustavaid pilte sellest teha.
Nüüd siis aga tiivad töötavad ilusti, kuskile kinni ei jää, st langevad ilusti alla, avanevad samas tempos ja sama palju. Sai lindu üldiselt pisut lihvitud veel ja nüüd julgen väita, et võib peaaegu värvima hakata teda. Küll aga pole vajalikke spetsvärve olemas mul endal, ehk saab mind keegi aidata halli, musta ja kollase värvi leidmisel.
Hetke seis:



... teine võimalus on teha läbipaistva Pinotexiga, küll aga peaks ta ikkagi hallikat tooni jääma. Silmad võib ka sisse põletada, hetkel vaid lihtsalt umbkaudselt harilikuga märgitud.

Wednesday, February 22, 2012

Käokell - käo tiivad küljes

Täna sain siis vähese ajaga nii palju edasi, et tiivad on viimaks küljes.
Nagu eelmises postis märgitud, siis saigi mindud seda teed, et nüüdsest on läbiv pulk, mis korraga mõlemat tiiba liigutabs, samuti saab seda vastavalt reguleerida siis, et võrdselt liigutaks. Küll aga on parempoolne kuidagi oluliselt paremini õnnestunud ja tolle liigutamise amplituud on märgatavalt suurem. Vasakpoolse kallal tuleb veel vaeva pisut näha. Tiibasid faasidesse muidu ei saanudki, kui pidin natuke kehast laiali lõhkuma, et panna tiib vahele ja siis uuesti puuliimiga kokku. Polnud lihtsalt muid võimalusi. Tiivad said kinni siis peenikese traadiga, sest seda annab võimaluse korral vähekene painutada / mudida, et tiivad mugavamalt käima hakkaksid. Hetkel ei vaju nad ka gravitatsiooniga alla veel - ka sinna tuleb miskit välja nuputada.

Lisaks sellele on teha jäänud veel täielik viimistlus: nokka pisut teravamaks, liikuvad osad kenasti liikuma, ühtlustada üleminekuid, saba ehk vähe sulelisemaks, pea ümaramaks ja siis  juba värvida ning viimaks siis kinnitus ja liikumise allikas välja mõelda.

Tuesday, February 21, 2012

Käokell - kägu leiab tiivad

Täna jäi pisut aega üle ja sai käo kallal edasi nokitsetud. Pildid on seekord aga üsna hägused, sest ei oska eriti pildistada niii väikseid detaile eriti lähedalt kehvas valguses. Lõikasin tiivad välja ja lõviosa ajast kulusgi nende sobitamisele.

Tiibade ühendamise otsustasin siis nii, et tuleb keha sisse süvend ja tiiva küljes on selline tapp, mis just sinna pessa istub. Tuleb ta väikse traadiga ka veel ühendada. Piklikud augud aga on selleks, et keskmiselt osalt tuua pulgad tiibadeni - keskmist keha tõstes (ehk suud lahti tehes), lükkaks need pulgad seal sälkudes liikudes ka tiivad laiali. Tiivad ise on sellised jublakad:
Tiibade sobitamine:

Ei mõelnud plaani piisavalt põhjalikult läbi ja tegin mõlemale poole oma sälgud, kuhu pulgad sisse lähevad (eeldades, et tiivad ei pruugi üks-ühele samas kohas olla. Tegelikult oleks aga see palju-palju lihtsamaks teinud olukorra, kui oleks ühe pika augu puurinud läbi ja pikk pulk läbi keha, mis tõstab ühtlasi mõlemaid tiibasid korraga. Praegusel juhul, kus mõlemad on eraldi liimitud - ei ole nad ehk niivõrd tugevad, et suudaks vastu pidada pikaealiselt.
Ilmselt tuleb minna ikkagi seda teed, et üks pikk pulk läbi - nii on lihtsalt vastupidavam. Seesmise keha ühendasin aga välimisega juba ära, "lõua" alt on puuritud 1,5mm auk läbi ja puutikk hoiab teda korralikult tihedasti paigal.
Tegemist on siiamaani usutavasti mu kõige keerulisema projektiga, mida ette on tulnud. Justnimelt see pisike lind, mille tiivad on sama suured, kui pöidlaküüs. Aga ära tuleb ta teha, võimatu ta ei näi, täpsuse puhul saab aga alati paremini. Vähemalt noka liigutamise osa õnnestus enamvähem, sulgemist tuleb veel vähe timmida, aga avab ta enamvähem loogiliselt.

Ah soo, mis siis veel. Koolis sai ka üht-teist huvitavat krohvitud. Täitsa enam-vähem rahuldav butafooria (tegelikult pole see päris lõplik pilt):
Kuigi ma pole ikkagi sellega rahul, et ühe idee kohaselt pidi uksekoputi olema ka liikuv (nagu päris). Siin on ta aga jäik kipskuju.

Sunday, February 19, 2012

Käokell - kägu ehituses

Peale suuremat internetis sobramist jõudsin õhtul isegi pisut üllatusena selle keerulise asjaga vähese ajaga üsna kaugele saada. Tegin alustuseks eskiisid läbipaistval paberil ja asusin nokitsema. Kuna tegemist on tõeliselt pisikese objektiga ja peenikesi kohti on tal samuti hulgi, valisin seekord tammepuidu, et asi ikka kindel oleks. Harjumatu kohe seda töödelda, ristipuitu peiteldamine ajab ikka lihased punnitama. Õnneks on aga see ka vilja kandnud, sest kõik pisikesed detailid on ilusti alles ja õige kujuga - ühtegi defekti pole sisse juhtunud veel (neid on lihtsalt raske tekitada).
Tegemist siis vägagi segase eskiis joonisega. Maksimalistliku plaani kohaselt koosneb lind siis 5st osast - põhikeha, seesmine keha (noka alumise osaga) ja tiivad. Eraldi tulevad need asjad kõik liikumisse saada ja ainult ühe mehaanilise liigutusega - see nö "kummardus" ette poole, mida iga käokell produtseerib. See tuleb aga (enamasti vasakpoolselt) vilelõõtsalt, mis tõukab käo tagumikku üles poole. Siin joonisel on siis need kõik koos.  Peamiseks liikuvaks detailiks on siis seesmine keha, mis hakkab nokka avama ja ühtlasi peaks ka tiibu hakkama üles tõstma. Noka avamise piirab ära see kiilukujuline vahe kahe keha vahel, nokka avades liigub kiilu tagumine osa vastu teist keha.
 Niisiis sai ühest tammeplangu jääkidest lõigatud endale vajalikud detailid.
Tükk aega hiljem, kui põhikehale on antud loogiline kuju ja nokkki hakkab teravnema. Samuti on keskmise keha jaoks lõhe juba sees.

Ja viimaks sain siis nii kaugele, et seesmine keha istub juba ilusti põhikeha sisse ning puurisin ka augu juba ära. See aga kuidas see kinni panna, täpselt veel ei oska ütelda. Ilmselt saab see olema 1,5-2 mm'ne puidust tikk.

Nokka lahti tehes linnu proportsioon muutub küll pisut kummalisemaks, aga selle vastu ei anna midagi väga teha. Puidust on ääretult keeruline teha nii, et ainult nokk liiguks.
Hetkel siis siin üks suuremaid probleeme on tiibade kinnitus (nii, et nad võimalikult reaalsed jääksid ja ei peaks kummalisi vorme hakkama looma selle jaoks). Kahe keha kinnitamisega ei tohiks suuremaid probleeme ette tulla. Tiibade liigutamise toon ilmselt keskmisest kehast läbi välise keha vastu tiibu.
Ülimalt keeruline jutt, aga kui konkreetsemate situatsioonideni jõuan, annan märku. Tegelikult pole siin aga midagi keerulist - ainukeseks keerukuse teguriks on selle linnu suurus, sest maksimaalsed mõõdud on nokaotsast saba otsani 4,8 cm ja kõrguseks ca 3,5 cm.

Käokell - kägu

Tagasi käokella projekti juurde suundudes... Järgmiseks plaanisin ette võtta linnu ehituse. Iseenesest pole ka originaalil midagi viga justkui...
Aga lähtudes Indreku printsiibist "Et kui juba, siis juba", ei laseks mul kuidagi jätta mustast plastmassist jublakat kukkuma, mis kangesti meenutab 70ndatel kasutatud elektrilüliti klahvi, millele pea otsa sulatatud. Samuti on värv tal väga õrnaks jäänud - iga väike puudutus kraabib värvi kohe maha, sestap üle värvimisse tulnuks ta nii või naa viia. Ära ma teda loomulikult ei viska, kõik vana käokella detailid, mida ei kasuta, jäävad mälestuseks alles.
Uue käo ehitamisel loeb mitu tegurit.
Esiteks perfektsionismi huvides ma ennast tavalise puidust linnukujutisega ei hellita. Pigem võtan ulmelise plaani ette ja jätan teostamatud plaanid tegemata. Kohe alguses ei taha lihtsama vastupanu teed minna.
Ning sellest huvitavast liigist on ka siin üks täpsustav video: Liigutav kägu

Teiseks aga oleks mingil moel lihtsam, kui oleks kella kest eelnevalt tehtud, seejärel on lihtsam käo liikumist välja nuputada.
Kolmandaks oli vahepeal idee, et kägu rohkem majast välja meelitada, tuleks ta mitte sama käänd-varre otsa jätta, kust vaid pea näha on, vaid tuua ta tervenisti kas eraldi platvormile, mis sõidab uksest välja või "käär-tüüpi" teekond välja nuputada (tuntud ilmselt paljudest multikatest, sh Tom & Jerryst kindlasti).
Leidsin nüüd vähe tõsisemalt võetava joonise ka sellest:
Ja siis realismi huvides ka üks pilt päris käost... Eesmärk siis olekski teha võimalikult reaalse välja nägemisega, samas, et ta tuleks vähemalt üleni majast välja (kas siis käärtehnoloogial või mingi muu liikuva platvormi peal), ning ideaalis võiks ta veel liikuv olla (teeb noka lahti ja liigutab tiibu, nagu ülemistel videotel näha). Viimane neist on muidugi hetkel küll üsna utoopiline, aga eks praktika paneb piirid paika. Ometigi tehtud on, ju on võimalik kuidagi.

Kingitus

Niisiis on vahepeal põhjusega vaikus olnud. Uus omanik lubas ka siia pildid avaldada.
Täpsustuseks ma siia rohkem midagi ei kirjuta, seega ülejäänu on kujutlusvõime vili.



Monday, February 13, 2012

Käokell - viled valmis!

Tänane, pühapäev, osutus siis selleks õnnelikuks päevaks, mil saab lõppenuks lugeda suhteliselt keeruka (vähemalt minu jaoks esmakordne säärane juhtum) osaprojekti - vilede taastamise. Õieti restaureerimisest midagi kirjutada pole, sest vanad viled on õpetuseks ja mõõduvõtmisteks eksponeeritud vaid ja võivad nüüd klaasi taha mälestuseks minna. Tehtud on nullist täiest uued viled, ja mis peamine - töötavad väga hästi, teevad korralikku vali heli ning seda ka väiksema lõõtsa liigutamise korral. Aga kõigest lähemalt:

Tänane algas sealt, kust eilne lõppes, teha jäi esimesele vilele lõõts. Lõõtsa materjaliks sai kasutatud siis maalrikostüümi. Tegemist on väga tugeva kiulise materjaliga, mis ei tohiks ka ajapikku väga laguneda, teisalt aga on väga hõlpsasti lõigatav ja töödeldav kääride ning noaga.
 Siinkohal märgin veel ära, et nagu internetis soovitatud, jätsin 1mm (puuri) hinge vahele, et jääks liikumisruumi. Teisiti oleks võinud hing avades kinni "pookida" end. Parema liikuvuse huvides ei teinud see halba.
Järgides juhiseid, mille leidsin internetist, alustasin aga lõõtsa "hingest", ehk esmalt tuli katta see külg eraldi, mis toimib kui "uksehingena".
Järgnevaks tuli välja lõigata kõik ülejäänud küljed ühe tükina, äärtesse peavad jääma väikesed ülekatted hingele - et nurgad oleks ilusti õhutihedad. Praktikas nägi see välja umbes nii:
Kõigepealt kõige tagumine külg lahti avatuna, märkisin vajalikud laiused (lõõtsa aluse ja pealise)
 ära riide peale. Seejärel, kui liim pisut kuivas, tulid küljed:

Ning lõpuks olidki mõlemad valmis. Voltidega otsustasin nii teha, et kui lõõts valmis (lihtsam on teda liimida, kui ta hoiab end ise lahti ja ühtegi volti pole) voltisin ta nii kokku, nagu vaja ja panin pitskruviga kinni:


Miks ma ainuüksi sellest osaprojektist nii vaimustuses olen, on see, et siin on 2 pisikest elementi, mis on valminud suuresti katseeksitusmeetodil ja loogikat kasutades. Eriti aga on hea meel vilede üle, mida algul kartsin, et ei oska üldse käima saada ehk, oskan nüüd juba seadistada. Rohkematest tähelepanekutest tegin aga ühe väikese joonise:
Vile juures on tähtis:
  1. õhukindlus tuubis
  2. õhukanalite ühtlane tasapind ja voolavus
  3. eriti tähtis on kiilu kujulise välja laske koha asukoht, et ta oleks piisavalt lähedal kitsaks surutus õhukanali lähedal (mitte liiga lähedal, aga ka liiga kaugel) (joonisel alumise punase täpina)
  4. õhukanali lõpuosa, ehk ka väljalaskeseina asukoht taas, ta peab suunama õhukanali täpselt teraviku peale. Kui esisein oleks liiga kõrgel, jookseks otse kanalist välja õhk. Kui aga liiga madalal, jookseks õhk lihtsalt tuubi sisse.
  5. Tuubi suurus - kõrgema heliga vile puhul asus põhi keskel, madalama puhul täitsa põhjas (9cm)
Esimese joonise peal joonistasin sellise enda idee, mis võiks veel parandada vilede tööd. Nimelt, kui kanal suunataks juba algul otse kiilu peale, mitte ei peaks seda esisein määrama. Küll aga on seda raske teostada, sest kõverat kanalit tikksaega eriti ei lõika, kui tegemist 18x18x10mm kuubiga. Seni sai aga tikksae ja trelliga ilusti hakkama.
Lõõtsa juures on tähtis:
  1. õhukindlus
  2. materjali voltivuse võimalus
  3. sees olevad raskused on vältimatud, see tagab kiirema ja suurema õhuvoolu.
Nii palju on veel nokitseda jäänud, et lõõtsa raskustele käis originaalis värviline paber peale (erinevatele viledele eri värvi, et oleks tuvastatavad, kumb on kumb) ja mehhanismi hoova konks on puudu, mis neid liigutama hakkab.
Vilede saab nüüd joone alla tõmmata. Eks järgmises käokella postituses selgub, mis järgmiseks ette võtan.

Sunday, February 12, 2012

Käokell - vilede restaureerimine (2 vilet valmis)

Kiire ülevaade vahepeal toimunust.

Ehitasin esimese eeskujul ka teise vile valmis:


Siin sai aga tehniline viga tehtud, mida algul ei osanudki arvata. Kahjuks polnud ka internetist suurt abi leida selles osas, mis on kõige tähtsamad punktid säärase vile ehitamisel. Nimelt sai parempoolsel (ehk teisel) tehtud väljalaskeava liialt suur, et kui õhukanalist õhk tuleb, on pikk vahemaa kuni eraldajani. See tähendas seda, et vaid suurema õhusurve puhul toimis kõik hästi, väikse õhuvoolu puhul ei tekitanud kiilukujuline eraldaja piisavat õhu suunamist. Sestap tuli eesmine väljalaskekülg uuesti teha ning seekord olin targem, katseeksitusmeetodil proovisin vilistada ja samal ajal sättisin külge paika, märkisin ära ja liimiga kokku. Lõpptulemus on küll väga hea, viled töötavad vähemalt ilma lõõtsdeta küll laitmatult.
Nüüd tuleb aga lõõtsade kallale asuda. Materjaliga otsustasin nii, et kuna vene päritolu kelladel täpset materjali keegi identifitseerida ei oska, sai mindud läänekellade lõõtsade tehnoloogia teed. Nemad kasutavad materjali nimega "Tyvek", mis on sisuliselt pesuehtne maarlikostüüm - sitke ja vastupidav, samas piisavalt õhuke, et annab voltida, aga ka piisavalt õhutihe.


Viimase pildi peal, vasakul, on näha alustud lõõtsa alumine osa, paremal pool pildil on pealmine osa, mille sees on 15mm läbimõõduga nagu nööppatareid, mis on raskuseks, et lõõts kiiremini alla vajuks ja seeläbi kiiremini oma õhupahvaka sisse lükkaks.

Viimased ülevaatlikud pildid ka veel vastvalminud diivanilauast: