Suvila

Tegin seekord ka pilte eelmise nädalavahetuse tegemistest.

Eelmisel aastal ehitatud grill töötab iseenesest suurepäraselt. Ehitamise käigus, nagu ikka, sai kardetud kõige rohkem seda, kas korsten tõmbama hakkab. Küll aga selgus siis, et tõmbab liigagi hästi ja kui tahta midagi grillida seal, siis peab vorstikesed põhimõtteliselt korstnasse panema, et nad üldse kuumust saaks, sest kogu tuli ja kuumus läheb otsemaid korstnasse. Siis sai selle häda vältimiseks varem ikka kinni kaetud korstna otsa. Teine võimalus oli grillitavad panna korstnapitsi, aga seal pole kuumus enam päris see, sest korsten isegi on üsna pikk, ca 25 kivirida. Teiseks sai peale ehitatud ka varikatus ja katusel ikka grillima ei hakkaks... Niisiis puurisin ühe hoolega ehitatud vuugi puhtaks ja täitsin uuesti seguga nii, et jääks lõhe. Algne mõte oli siiber koos siibrikronsteiniga panna, aga see lõhkumine osutus niivõrd suureks tööks, et otsustasin lihtsama variandi kasuks.

Siis möödus palju aega tulevase puukuuri seltsis.

Esimeste postide augud on kaevatud ja nädalavahetusel panin nöörid peale ja loodi. Nii, et teisipäeval sain alustada posti valmisega, kui kõik materjalid olid kohapeal valmis.

Kaua-kaua otsisin ja uurisin, mida kasutada posti valamiseks. nii suure läbimõõduga torud maksid Espakis omajagu raha ja ei raatsinud nö mitte millegi peale raha raiskama hakata, sest niikuinii rohkem ülesandeid sel torul poleks olnud. Siis avastasin, et üks väga vana ja mõlkis plekist ämber on täitsa olemas.

Lõikasin sel siis põhja alt ära, väänasin sanga ära ja panin toetuslauad külgedele kruvidega kinni, et tal oleks toetuspinda ning ei kukuks auku ära. Selle miinus on ainult see, et mul on neid vaid üks ja peab ootama kuni üks post ära kivistub ja alles siis saab järgmist hakata valama. Kuigi see ämber on koonuses ja peaks teoreetiliselt hõlpsalt üles poole välja tulema valatud posti ümbert, siis seda ta kohe üldse ei tahtnud teha. Kuna oli vaja aga järgmiste postide kallale asuda, siis ei jäänud muud üle, kui lõikasin rellakaga ämbri pikkupidi pooleks ja panin pärast kruvidega kinni tagasi. Nüüd saab seda peale iga posti valamist mutritest lahti keerates järgmisse auku tõsta. Igati kasulik ja odav abivahend.

Õhtud metsas ilma elektrita näevad välja sellised:

Nii, mis siis veel tehtud sai...
Katsetasin põhjalikumalt ära oma saeraami, ehk võtsin esimeseks proovikiviks ülesande varjualusele servamata laudade lõikuse.

Saeraami täiustustest olen ära jõudnud teha ainult selle, et vahetasin kelgu ja sae vahelise nurkrauajupi välja sirgema vastu. See aga muutis palju ja tundub, et pikirelssi vaadates liigub ka saeleht ilusti horisontaalis. Kui midagi veel parandada, siis ehk seda, et lauapaksuse paika panemine kulgeks lihtsamalt. Praegu pean saelehe panema mõlemasse palgi otsa selleks, et mõõta ära saetee ja eelmise lõike vaheline paksus. Kui aga mõõtmised kõik paigas on ja klapivad, siis tuleb lõige täiesti sirge, ühtlase paksusega ja siledapinnaline. Servamata laudade ja prusside lõikamiseks on see super. Servatud laudu sellega toota oleks ilmselt liig, sest saetee on üsna lai ja seega materjalikulu suur. Iseenesest olen saeraamiga väga rahul, töötab täpselt nii nagu vaja ja nii nagu lootsin. Täidab need ülesanded edukalt, mis selle jaoks valmistamise ajal seadsin.

Edaspidi on plaanis ikka kuuri jaoks poste juurde valada, sest aega on vähe ja lootus on veel aastal 2011 sel katust peal näha. Eks näis, kuidas see teiste tööde kõrvalt välja hakkab nägema.

Suvila

Nagu tavaks saanud, peaks ma siia ka ära mainima, mis lühikese nädalavahetusega korda jõudsin saata.
Seekord oli pisut ebatavaline võrreldes teiste kordadega. Nimelt esiteks selle poolest, et ma olin üle pika aja üksi jälle metsas töötamas ja teiseks on rohkem kahju isegi sellest, et mul jäi fotokas Tallinnasse ja seega pole mul sellest ilusast suvest ja tegemistest mitte ühtegi pilti seekord varnast võtta.
Tegelesin ehk tavalisest rohkem loominguliste töödega, näiteks eelmisel nädalavahetusel nokitsetud käepidemed kohandasin ära ja paigaldasin sauna ustele. Siis lõpetasin enda väääga vana projekti ära - kastanitüükast jalaskulptuuri, mis sai päris omapärane. Lõviosa ajast kulus krundi muru niitmisele ja uue ehitise - puukuuri postvundamentide aukude kaevamise, mõõtmise ja loodimise peale. Nüüd peaks olema peaaegu kõik valmis selleks, et võib seguga toimetama hakata. Kuuri projekt on iseenesest lihtne, puitkarkass konstruktsioon. See saab ka olema üks suuremaid töid ilmselt see suvi ja ühtlasi ka ohtralt tööd vastsündinud saeraamile. Kindlasti võtan ma aga fotoka seekord kaasa, et mingisugust aimugi edasi anda sellest, millega tegelen.

Nagu ennist mainisin, olin see nädalavahetus täiesti üksi keset dzunglit ja töötasin hommikust õhtuni. Jah, see näib kohati pealtvaatajatele kuidagi kummaline või omapärane, kuidas nii noorelt võib ennast siduda mingi kohaga ja rügada seal tööd teha lõputult, sest see töö tegelikult ei lõpegi kunagi otsa seal. Areng aga peab kestma. Seletuseks teile... Ma mõtlen palju ja noorusest tingitud ambitsioon on ühest küljest silma paista sellega, mida suudan ja tahan teha, näidata, et olen võimeline. Teisest küljest, mis puudutab mõtlemisse, siis olen ma enda paljude eakaaslastega võrreldes teistsugune selles mõttes, et ma mõtlen väga palju tuleviku peale ning seda igas valguses. Minu meelest on see tunnustatav, kui üks noor mees tahab võtta enda peale näiteks suvilakrundi haldamise ning edasise arengu seal - hoonete ja looduse ohjamise. Suvila on selline koht, mille eest keegi ei maksa sulle mitte midagi, kõik mis teed, teed endale. Ise tellid, ise projekteerid, ise ehitad, ise hooldad ja hoolitsed. Minu jaoks peaks üks mees selliste asjade ja töödega hakkama saama ja mida varem ennast harjutada tulevaseks eluks, seda täiskasvanulikum see minu arvates on. Ma tean, mida ma tahan ja ootan ning ma tean, mille eest ma vastutama pean.
See eelkirjutet lõik on puhtalt minu arvamus. Loodan, et inimesed, kes tahtsid minust midagi uut teada saada, said seda. Ühtlasi kompenseerin ka enda tegemata jäätud pilte selle mõtteavalduse ja tekstiga siin :).

Statiiv

Mõtlesin, et panen täna tehtud statiivi jätkust natuke pilte üles (või aega arvestades siis eile tehtud tööst).

Ühendatud sai pöördalus ja põhialus. Palju nokitsemist oli käändmiku kallal, et ta näeks normaalne välja ja käiks ilusti tihedalt. Küll aga tahaks ta natuke liivapaberit näha veel, välimuselt ilusamaks. Aga tehniliselt oli ka probleeme temaga. Kaks üksteise sees istuvat klotsi peavad jube täpselt sobima ja auk, polt klappima. Samuti liikumine... Kuhu tuli teha süvendikesi, kus ümardada nurki.

Ei tulnud mul ühtegi paremat ideed, kuidas saaks ilusti ja tugevasti kinni selle käändmiku, puu punniga ühendades oleks ka saanud... Aga sel juhul peavad nad omavahel väga täpselt sobima ja augud klappima. Ehk on see idee, mille suunas püüelda veel, et ei jääks sinna koledat polti. Sel juhul aga tulevad käändmiku jupid uuesti teha ja neid on mul niigi praegu 2 paari :). Ilu nõuab suurt vaeva, iseenesest lahendaks ta praegu nii ka selle olukorra ära.

Siin pole midagi parata, pöördaluse poldil jääb alt siiski ots näha, topeltmutriga ära fikseerituna. Vähemalt on poldi pea ära peidetud.

Ja siis veel... Kõige keerulisem hetk on veel ees - kaamera ühendus. See alus koos kruviga on mul olemas, aga seda on keeruline kuidagi kinni panna nii, et saaks vabalt alt keerata kaamerat kinni ja lahti. Päris algupärane plaan oli, et kaamera alla jääb samasugune ümmargune pöördaluse sarnane plaat, mille sees on kruvi. Kruvi aga ei saa jäigalt kinni panna, sest kaamerat poldi otsa keerates võib kaamera lõpuks suvalisse asendisse statiivil jääda. Ja praeguses olukorras joonistasin umbmäärase kaamera aluse pildi uuesti ära, eks homme (täna) näis, kas lõikan sellisena välja või korrigeerin veelgi:

Ristiga märgitud ala lõikan välja ja sinna ühendan kaameraaluse koos kruviga. Ja kogu see kupatus läheb käändmiku otsa.

Suvilaweekend vol 2.1

Kuna eelmine postitus kujunes oluliselt pikemaks tegemise käigus, kui algul arvasin, siis jätkan tegevusi siin.

Sai siis veel näiteks korstna vuuke täidetud, pitsi kohal siis nimelt, katuseharjas. Oli üldiselt väga aeganõudev ja samas väsitav töö, sest mingi ligi 30 kraadi päikest paistis järjest 6h peale ja muidu oli ka turnimist palju ja olla polnud kuskil.

Täiesti hämmastav, kui kaua see tegelikult aega võttis - ca 6h jutti tööd ilma igasuguste pausideta. Alates sellest, et ehitasin väikse abilauakese, mis harjale toetub, et hoida tööriistu, segu jm.
Viimased 3 rida kive korstnapitsil olid täiesti ära lagunenud, st vuugid tühjad ja kivid lihtsalt ükseteise peal. Samuti oli täiesti ekstreemselt ohtlikke läbivaid vuuke harja kohal ja üleüldiselt olid vuugid vaid maksimaalselt poolenisti täis terve korstnapitsi osas.
Kuna varem oli kasutatud lubimörti pitsi ladumisel, siis kasutasin seda minagi. Tegelikult soovitatakse küll teha seda tugeval tsementmördil, aga seda polnud lihtsalt võtta kuskilt ja tööga oli ohtlikult kiire ka.
Ausalt öeldes oli algne plaan üldsegi laduda korsten alates vahelaest uuesti, sest kivid on pudedad ja seest põlenud, vuugid on samuti kahtlased, neid on nii palju paigatud terve korstna ulatuses. See ongi vaid suurema töö edasi lükkamine, mõne aja pärast tuleb see korsten ikkagi uuesti laduda :), aga vähemalt hetkel saab küttekoldeid kasutada, sh pliiti, millel pole soojamüüri taga ja tulekolle on väga lähedal korstnajalale.

Iseenesest sai üldpilt täitsa ilus, nagu renoveeritud korsten :). Väljast ilus, aga seest... Aga kõik seisab eelarvete taga kinni.
Siis on siit pildilt näha veel, et katus just ei hiilga esimeses nooruses olevat :). Osaliselt võõpamata vanad sindlid harjas on täiesti läbi omadega ja katusevahetus ei ole enam aastate kaugune teema. Oh seda tööd, ca 150 ruutu katust.

Hmm, mis veel siis. Mingi riiul sai ehitatud kööki :). Pikka juttu ei oskagi teha eriti. Tavaline riiul. Kuuse liimpuitplaadist ja 45x45mm püstpostide küljes.

Ja siis niisama käte puhkamiseks tööd ka, valmistasin ukse käepidemeid ette - koorisin:

Suvilaweekend vol 2

Niih, mis siis tehtud sai...

Kõigepealt proovisin esimese asjana suures uudishimus ära saeraami. Miskipärast olin ma väga skeptiline selle suhtes algusest peale. Oli ka põhjust, sest täiendada on veel nii mõndagi. Aga mis peamine, asi töötab ikkagi!

Esimese asjana peaks kohe ära märkima selle, et kuna üks külg raamil on selgelt raskem relsi, sae ja kelgu tõttu, siis oli esimene idee, et tulevasse puukuuri ta kunagi põranda külge kinni lasta poltidega või teine võimalus - betoneerida sisse lausa, siis ei saa keegi selles vanaraua väärtust näha.
Samuti on siit pildilt juba aru saada, et kelk on küll horisontaalis ja kelk on relsil ka täiesti stabiilne, aga ühendus on pisut nihu läinud. Kasutatud sai ühte vana nurkraua tükki, mis, tõsi, pole just kõige sirgem. Seega on see kohe esimene asi, mis vahetusse läheb, saag peab olema täiesti horisontaalis. KUIGI see ei seganud katsetuslõikust.

Teiseks peaks veel läbi mõtlema seda, et kui tegemist on üsna peene palgiga, nagu näiteks see (läbimõõt ca 13-14cm), siis peaks täiendama palki kinni hoidvaid harke ja kõrguse reguleerimist nii, et see ei segaks sa liikumisteed, aga samas annaks võimalikult õhukeseks lõigata. Hetkel alla ca 10cm peenemaks väga saagida ei saagi. Selleks aga, et ära katsetada ka üks servamata laud, sai palgikanduri ja palgi vahele pandud klotsike, et see tõstaks palgifiksaatorite vahel palgi vähe kõrgemale:

 Lõige tuli tegelikult ilus ja ma sain täiesti ühtlase paksusega servamata laua - super.

Siis ilmnes uus puudus, mis on ka tegelikult profisaeraamidel olemas ja mille olemasolu vajalikkuses veendusin ma peale lõikust. Saeleht võib "painduda" teatud määral ja nii ka oli. Kui lõige ära lõppes ja palgi pealt ära nihutasin, vajus saeleht lõikest mõne millimeetri jagu alla poole. Tuleks ehitada saest saelehe otsani mingi toetav raam.
Vahepalaks mainiks ka veel palgifiksaatoreid, mis said vahepeal Tallinnas ehitatud - töötavad väga hästi, kergelt fikseerivad palgi ära ja ei pea üldse jõuga kinni keerama, siiski peaks neid pisut täiustama, et siiski ei rikuks keermelati vinti. Ja nende suuruse kohta vist kirjutasin juba, ei mäletagi. Et ehk lõigata pisut väiksemaks, et saaks peenemaid palke lõigata. Samas peab arvestama ka sellega, kui ma tahan näiteks 35cm läbimõõduga palki lõigata või midagi jämedamat. Kõike võib ette tulla. Aga see probleem ilmselt laheneb vast töökäigus.
Siis mis veel torkas silma. Kas võib olla nii, et kui sae lehte otsast vaadata, siis on ta nö pikisaeraami vaadates võib-olla horisontaalist väljas. Silmaga eriti aru ei saa, aga paika panna on ka raske seda fakti. Igatahes ei salli kohe kindlasti mitte saag seisakuid keset lõiget, lõikele jääb kohe täke näha. Vastasel juhul, kui lõige on toimunud ühes jutis otsast lõpuni, siis on lõige täiesti ilus, puhas, sile.

See on lihtsalt naljakas pilt.

Samuti on raami hea kasutada kui palgi hoidjana, kui on vaja koorida näiteks palki

Siis mida võiks veel mõelda... Saepuru lendab mingil põhjusel igas suunas, eriti kui lõige on niivõrd väike, et saeleht pole täielikult puidu sees (üks külg jookseb nö puidu pinna peal). Ja see segab oluliselt lõikamist, kui terve nägu pidevalt täis on. Iseenesest pole nüüd mingi suur häda, aga ehk annab seda kuidagi parandada, ehitada suunaja näiteks nagu on ketassael.
Samuti võiks mõtiskleda selle üle, et... Relss on 3,10m pikk, palgikandurid on vahega 1,93m. Et kui on vaja lõigata pikemaid või hoopiski lühemaid palke, siis nendega tekib raskusi. Pikema puhul peaks keset lõiget hakkama palki liigutama, see aga rikuks lõike ära ja tüütu on samuti. Olgu, üle 3m palke tuleb harva ette saagida. Aga lühemaid oleks teinekord isegi hea lõigata, näiteks aknapiirdeliistusid... või, et midagi muud siis. Üks idee tuli - raudlattidega ühendada ära palgikandurid, aga need võivad läbi hakata vajuma ja kinnituseks ka ideed hetkel pole.
Aa ja üks asi veel, mille üle mõelda - kuni pole valmis puukuur koos suurema ruumiga, kuhu ta peaks kunagi minema, siis peaks transportimise lihtsustamiiseks teisaldatavad rattad alla panema. Üksi igatahes selle raamiga ei manööverda.




Niih, kuna suurem mõttetöö on ära tehtud juba ja meelde tuletatud, mis vajaks täiustusi, kirjutan siia kohe punktidena üles ka:

• Raskuskese - kas kinnitada alla pikem pruss, et oleks toetustald laiem või läheb kohe põranda külge kinni
• Kelgu ja sae vaheline nurkraud välja vahetada
• Multifunktsionaalsus (et võimalikult erineva läbimõõduga palke saaks lõigata
• Saelehe stabiilsus
• Kontrollida sae lõike suunda, kas on pikirelssi arvestades 100% horisontaalis
• Saepuru suunaja (?)
• Lühemate ja pikemate palkide lõikuse lahendamine
• (Abirattad transportimiseks)

Nii palju siis saeraamist. Mõtlemist jagub ja terve rida punkte on tekkinud jälle, mis vajaks lahendust. Kuigi koerast on tegelikult üle saadud, sest raam töötab ja on võimalik lõigata, lihtsalt on vaja tehnilises mõttes natuke parandada saetööd ja samas endale mugavamaks asja teha. Lõppudelõpuks peaks see olema tööriist, mida kasutad samamoodi nagu kõike muudki - viskad palgi vahele ja lõikad mõõtu. Kui arvestada tänaseni tehtud kulutusi, mis sellele raamile on tehtud, siis:

1. Spetsiaal pikisaekett koos juhtlati ja tähikuga - maksis vist ca 800 kr ringis (praktiliselt vältimatu väljaminek)
2. Saerelss ei maksnud idee järgi midagi, ainult transport
3. Karprauad - leitud maalt kolahunnikutest
4. Nurkrauda ca 5m jagu, kokku vast ca 350 kr eest.
5. Keermelatt - max 100 kr eest
6. Liblikmutrid ja muud poldid, mutrid, seibid - ei tea, aga mitte palju, ilmselt mitte üle 50 kr
7. Elektri ja tööriistade (põhiliselt trell ja rellakas) kulu - aimamatu, aga suhteliselt tühine

Rohkem vist polegi, vähemalt hetkel küll pähe ei torka. Hetke seisuga siis kulud 1300 kr + nipet näpet midagi veel.