Search This Blog

Sunday, January 26, 2014

45. osa Käokell - veelaud, valgusti lüliti jm

Valgusti, millega ma pole algusest peale lõpuni rahul olnud (millega ma ka oleks), aga leidsin nüüdsest kompromissi, mille kallal enam torkima ei hakka ja jääb nii. Nimelt esmalt ei meeldinud mulle valgusti juures see, et valgustugevus numbrilauale oli üsna ebaühtlane, ehk lülitite võll varjab ära riba kuni number 6ni, lisaks paistab ülemisele osale oluliselt tugevam valgus ja alumised veerandid on suhteliselt tumedad ning kella ees on jällegi maapind valgem. Teiseks probleemiks oli valgusti lüliti, mis asus sisuliselt osutite trajektooril.
Üritasin leida lahendust, et hajutada valgust ja reflekteerida maast uuesti numbrilaua alumisele poolele (kella 3st 9ni). Paraku aga ei osutunud geniaalse ja ilusa lahenduse otsimine kuigi lihtsaks ning jäin viimaks peal fooliumiga mängimist rahulikumaks.
Valgusti lüliti jaoks aga sain ära kasutada doonorite juurest järgi jäänud ühe lõõtsa liigutava hea tugeva traadi, mille painutasin vastavalt sobiva kujuga, et võimalikult nähtamatuks kogu süsteem teha. Lüliti on nüüd ilusti veelaua külge kinnitatud. Ei hakanud aga konstruktsiooni liialt keeruliseks ajama ja tooma külje peale "night shut off" kangi kõrvale - usun, et see konstruktsioon toimib kindlamalt.



Mõlemale poole paigaldatud ka veelauad, mis ulatuvad veidi ka külgedele ja on iseloomuliku väikese kaldega. Minu meelest eristab see ka rohkem nö esimese ja teise korruse vahet, kus viimasest hakkab lakaluugist oma nägu näitama kägu pesas. Küll aga muidugi tahavad veelauad veel kergelt toonimist, samuti ka tegelikult terve katus ja seni puutumata olnud kellatorn. Täna aga tekkis mõte veel tornitippu leida sobiv "Vana Toomas", mis oleks metallist ja hakkaks tuulelipuna kõigel toimuval silma peal hoidma.
Küll olen ilmasid arvestades lootusetult hiljaks jäänud, kuid ka küttepuud on nüüdsest ilusasti riidas. Need sai siis tükeldatud kunagi suvilast kogutud okste tükeldamisest.

Lisaks sai ka kogu seltskond sahtlitest üles otsitud taaskord ning kogu kompott kokku sobitatud. Kuigi aluslaud hakkab vaikselt täis kogunema, siis on üks äär ikkagi kuidagi hõreda võitu. Ehk küttepuude juurde on ilmselgelt vaja ka puude lõhkumise pakku ja kirvest. Ning endiselt tundub kuidagi vähe elu olevat selles keskkonnas vaatamata startivale kotkale ja karule.
Spekuleerinud olen oma "To do listis" ka veel karu taustal olevate kuuskede ümbertegemise / parendamisega. Kuid teisalt, on see mõneti 2012 aasta alguse tehtud töö ja kui toona sai otsustatud nii, siis las olla. Niisiis aga seisab tänases "to do listis" veel lisaks rahutule hingele vasaku külje hõreduses:
  • seadistus, mis peamiselt hõlmab käo liikumise trajektoori probleeme. Samuti on veidi probleeme "night shut offi" sujuva liikumisega;
  • vilede pommile väike lisaraskus (ühtlasi on see ka probleemi leevenduseks käo liikumisele);
  • lipuvarda hoidik (tohutult suur lipp on küll olemas, aga paigutust peab veel kogu komplektiga sobitama);
  • pommid restaureerida;
  • põletus, lihvimine jms;
  • lakkimised.
Ja ega rohkem väga mahugi selle 30 x 60 cm lauale. Üks kord tuleb ju ka töö seinale riputada ja oodata tema poolt töö tegemist. Ja see hetk pole sugugi kaugel!

Mainin ka siin juba korraga ära, et sain oma telefonikaane viimaks lõpuni tehtud, sh ka eesmise külje katteriba. Olemas on ka puidust poweri nupp ja heli valjuduse nupp. Nüüdseks ka lakitud:



Friday, January 17, 2014

44. osa Käokell harjalaud ja majavapp

Peaaegu saab lõppenuks lugeda katuse osa, kuhu täna sai ka katusehari koos kellukese hoova "tihendiga" ja ka harja ning otsalaua vuuke kattev harjaots, mis on ühtlasi ka maja vapiks:

Suhteliselt diskreetne ja lihtne vapp. Natuke on aga proportsioonide arvestuses kunagi varem midagi nihu läinud, et kelluke oleks võinud grammike kõrgemale jääda, kuna suhteliselt paks katusekate ja harjalauad on omajagu kogu katusekonstruktsiooni massiivsemaks ajanud.
See on ühtlasi punktiks katusetöödele ning edasi liigun taas allapoole, et lõpetada mõningad iludetailid veel ning loodetavasti on selle aja peale tulnud ka töö kõrvalt ideid, kuidas käo paremat liikumist tagada.

Tuesday, January 14, 2014

43. osa Käokell ehk rääkimata teod

See massiivne projekt, mis on tõusude ja mõõnadega väldanud juba 2012. aasta viimasest jaanuari päevast, mil lahti sai lõhutud originaalne käokell, on tänaseks jõudnud nüüd sellisesse faasi, kus tuleb pead murda veel veidi seadistamisega, kuna uute lisatud detailide hulk ja üleüldine konstruktsioon on originaalist erinenud tundmatuseni. Vahepeal aga on valmis saanud peaaegu katuse osa - võrreldes viimaste uudistega siin, on valminud pooleli olev korstnapits koos ilustava otsakraega, tervenisti on peale saanud kimmkatus, valminud vintskapp ja enamjaolt paigaldatud ka kõik äärelauad. Lisaks on pandud uuesti sisse ka kogu kella süda, ehk mehhanism ning seadistatud enamjaolt liikuvad osad, sh ka kelluke tornitipus.
Kelluke saab nüüdsest oma jõu kõrgema heli vilelõõtsa hoovast. Kelluke ise aga jäi oma neutraalasendis pisut nurga alla, et gravitatsioon aitaks paremini tõusta hooval, mida kellapomm peab liigutama.
Probleem aga endiselt seisneb selles, et võrreldes originaaliga ja selle pommi raskusega on praegusel juhul lisandunud veel vesiratas, kelluke ning kõige raskemini käivitatav osa: käo välja ajamine, ehk topeltuksed (originaalis on üks suur uks). Kuigi ma ei taha kuidagi loobuda topeltluugist lakas, tuleb pisut ümber modifitseerida käo liikumise trajektoori. Kuna kägu liigub originaalmehhanismi järgi külje pealt kaarega otse välja, on selle liikumisraadiuse seesmine uks raskemini tõugatav. Tekib sama effekt, mis avaks lükatavat ust hingede lähedalt. Ja sellele trajektoorile pole mitte midagi ette heita ega parata.
Üleüldiselt aga kõik töötab nagu kellavärk (välja arvatud käo liikumine). Viled on võimsad ja kellahaamer teeb ka väga vali häält, vesiratas liigub, kelluke katuseharjas tiliseb. Teise pommi töö, ehk kellamehhanismi liigutamine ning pendel on ka näinud tänaseks palju tunde tiksumis- ja seadistamisaega. Praeguse seisuga tiksub kell ± 10 mööda ühe tunni kohta. Seda annab loomulikult veel täpsemaks seadistada, aga arvestades, et see kokkuvõttes on kindlasti kapriissem kell, kui tänapäevane elektrooniline patarei versioon, kus aastas kaks korda keerad kella edasi-tagasi, siis seda tuleb üles kerida niikuinii ca kord päevas ja seega ei oma mõni minuti siia-sinna nädala jooksul muutmist olulist tähtsust.
Mõningaid pilte varem toimunud fotosessioonist:



Ja mõningaid pilte praegusest seisukorrast:



Märkuseks, et muu keskkond on töö ajaks ikkagi eemaldatud... Puudu on katuse osas veel harjalaud, millele tuleb sisse süvistada auk, mida mööda liigub kellukese hoob. Siis aga veel mõned iludetailid ja tähtsamad osad:
  • veerenn väikese varjualuse kohale
  • kellavalgustuse suunamise kuppel
  • võimalik, et valgustuse lüliti välja toomine küljele, kus on ka "night shut off" kang pole ebareaalne ning muudaks käsitsemise oluliselt lihtsamaks
  • lipuvarda hoidik koos väikese eesti lipuga maja seinale
  • küttepuud varjualla, kus on tugipost
  • käo liigutamise pommile väike lisaraskus
  • maapinna dekoratsioon
  • kelba ja seina vaheline veelaud
  • pommid värvida
  • SEADISTUS
  • ja viimistlus
Seadistuse all on nagu öeldud suurimaks mureks, et pomm ei suuda kägu välja tõugata ja teisalt ei suuda praegune vedru uksi korralikult sulgeda. Paigaldades tugevam vedru teeb välja lükkamise aga veelgi raskemaks ning hetkel on sellega surnud ringi seis. Kuid kindlasti on mingi lahendus olemas! See pole kindlasti probleem, mille taha lootusetult takerduda.
Viimistluse osas tuleb kogu katust veel kergelt põletada, numbrilauale peaks tulema väikeses kirjas tempel ja valmimisaeg ning siis kogu kupatus puhastada ja lakkida. Arvestades enda tegemisoskusi ja ettekujutust sellest projektist ca 2a tagasi ei sobi kohe kuidagi enam praeguse komplektiga kokku puud või nende immitatsioon kella paremal küljel. Ehk tuleb midagi kaasaegsemat ja reaalsemat luua. Sest selle projekti eesmärgiks on läbi aegade kulgenud põhimõte "kui juba, siis juba", ehk selgelt on see kõige suurema mahulisem ja detailsem projekt, mille siiani olen ette võtnud ja ei näe ka lähitulevikus aega ja võimalust teha midagi veelgi võimsamat. Ehk teisisõnu on see koht, kus tuleb anda maksimum ja 2a tagasi ma selle peale ei mõelnud.
Nüüd tuleb aga viimased ponnistused ette võtta ja pead murda keerulisemate viimaste probleemidega käokella juures ning see ometi tiksuma saada!
Ma teen endast oleneva, et järgmised uudised sellest ei kajastuks 8 kuu pärast, mitu tillukest tähtsusetut iluvidinat on veel juurde saanud :).

Mis vahepeal toimunud?

Taaskord on läinud tohutult palju aega mööda ja mida rohkem läheb, seda raskem on uuesti alustada blogimist. Mul on juba tohutult kahju hakanud nendest rohkem kui paarist tuhandest siia klikkijast, kes on pidanud iga kord pettuma alates septembri lõpust. Tänan neid, kes on utsitanud mind uuesti sellega tegelema ja kellel jätkub ühtlasi ka kannatust oodata uuendusi kas või aasta aega :).
Kuni praeguse ajani on läinud lõviosa ajast koolile keskendudes ja seega pole reaalsetest asjadest võimalik pilt- ja juttreportaaži eriti teha. Küll aga, mis siiani on tehtud... Sügisel leidsin mõningase vaba aja, et ära katsetada ammune mõtteis mõlkunud projekt teha telefonile puidust kate, mis kataks igast suunast, on ka mõningase põrke vastuvõtja (et iga togimine kohe telefoni sisu ei peaks katki loksutama), aga ka oleks väike artistlik kujundus sellele, mis oleks emotsionaalseks ja filosoofiliseks väikseks alustalaks. Seda vaadates tekivad alati positiivsemad mõtted jälle pähe :). Ideeks oli jäljendada elavat ja kasvavat võimast tammepuud, mis on istutatud "hiiglaslikku" hobuseraua õnnelikku potti - kõik see on reljeefseks nikerdatud ja all seisab Einsteini väike mõttetera. Mõtteks oli veel, et kokku on see liimitud erinevat puitu kasutades - keskel on laiem vahtrapuidu osa, siis kitsad suhteliselt poorse struktuuriga aafrika punapuidu ribad ning äärtes on tugevaimad - tammepuidu ribad.


Kõige põnevam selle projekti juures oli tegelikult see, et ma pole niivõrd "piiripeal" puitu töödelnudki, st kui tühja katet vaadata vastu valgust, on mitmeid kohti, kust valgus kumab kergelt läbi, isegi läbi tamme, aga puidu kihipaksus on ikkagi vähemalt 1mm. Seega ühegi terariistaga eriti vabalt tuuseldada just ei saa. Teiseks raskeks väljakutseks selle juures on maksimaalse mõõtmistäpsuses otsimine ja tagamine, sest hetkel on telefon seal täiesti tihedalt sees, ent on samas hõlpsasti ka eemaldatav. Küll aga on mõnede nuppude vajutamine pisut raskem, kuigi neid pole ka palju vaja. Mõte on teha täiendavad puidust nupukesed aukudesse, mis suruksid telefoninuppude peale, seega oleksid nupud ilusti väljaulatuvad, nagu päris. Pealmisele küljele tahab veel pisut täiustamist samuti üleni puidust tehtud väikeste kõrvadega ümbrisvõru, mis kataks ära "koledad" ääred, ning samas täidaks ka ekraani kaitsvat toimet, kui telefon asetada pinnale ekraan allapoole suunas. See on aga kõige raskem detail, sest kuna telefon peab olema kättesaadav kogu ümbriskattest, ei ole seda võimalik liimida sinna peale, ning puidust spets kõrvade nikerdamine on väga vastutusrikas töö - lõppudelõpuks peaks jääma aga väga tihedalt oma kohale.
Kahtlemata on selline töö minu jaoks suur level-up, arvestades töö detailsust, dimensioonilisi väikseid mõõtusid ja seejuures peab tagama veel ülitäpse sobivuse ja jäikuse.

Kunagi jõulude paiku tekkis mul aga idee, kuidas on tegelikult sarnase "tööpõhimõttega" sisepõlemismootor ja inimese elu. Jah, ma tean, et see on üks veidramaid asju, mis saab pähe tekkida vahetult enne jõululaupäeva, kuid siiski, mõeldes sellele, et ca kahe nädala pärast on mu ainukese vanaisa 90's juubel, kellest on olnud mul väga palju toredaid mälestusi ajast, mil ma väiksena osa võtsin pea igast võimalikust tehnilisest probleemist, millega vanaisa silmitsi oli - alates keevitamisest kuni mootorite remondini. Kellelt olen saanud tehnilist õpet pea igal korral, kui midagi uut tegime. Ja kuna tihtipeale täitis vaiksemaid hetki filosoofiline arutelu muudel teemadel, siis oligi mõte minu jaoks idanema pandud.
Siinkohal aga märgin, et ma üldiselt pole ühestki kingitusest siin blogis midagi kajastanud, olen ma just sellest ise niivõrd vaimustuses, et ei saa seda kuidagi märkimata jätta. See kingituste mitte näitamine on ka ehk väikeseks vabandus-põhjuseks, miks blogi niivõrd ebaaktiivne on :).
Seega... Ideeks oli puidust nikerdada pilt sisepõlemismootori läbilõikest - sh hõlmates väntvõlli, silindrit, kepsu, kolbi, sisse- ja väljalaskeklappe, torustikku, küünalt ja nukkvõlle. tegemist ehtsa 4-taktilise mootoriga. Kogu töö mõte on aga tegelikult see, mis on need 4 takti inimese jaoks.

100% ma aga ikkagi rahule ei jää selle teostusega. Valisin ühe vana tammeplangu töö jaoks, sest tegemist on klappide ja küünla osas väga tillukeste ja detailsete objektidega. See aga tähendas seda, et alahindasin pisut töömahtu tamme nikerdamise juures (kus liigse "liha" eemaldamine võtab oluliselt rohkem aega ja vaeva) ning jäin seetõttu grammikese ajahätta. Seetõttu oleksin aga tahtnud viimistlusele rohkem rõhku panna. Aga teisest küljest ongi tegemist robustse esemega. Kõige tähtsamad pinnad nagu saaled ja kolb ning kolvirõngad said ikkagi lihvitud. Ega kogu kupatus ei peagi välja nägema nagu siid.

Nüüd aga lähemalt käokellast teen eraldi teema, grupeerimaks käokella saaga postitusi enda jaoks kokku. Nähtavasti ei kulu selleks rohkem, kui 3 kuud aega :) ja peaks ilmuma üsna pea.