Käokell - vesiratas ja ta labad

Vesiratta küljed on saanud juba palju parema väljanägemise:

Omajagu lihvimist ja peiteldamist nende kallal, kuna algselt polnud nad päris täpselt samas paksuses, samuti olid kodarate vahed kõik lihvimata, nende väljalõikamine ei jätnud ka just kõige ilusamaid ääri. Kodarad näevad välja juba vähe ümaramad. Vaja oleks veel pisut siit-sealt nüsida ja siis muster peale põletada, st sektsioonidesse jagada kodarate vahed ja et ka vähe tumedamat tooni anda. Lisaks sai välja lõigatud 12 rattalaba, mis peaks sümmeetriliselt ümber ratta joonistuma.

Üldiselt peaks asi siis midagi sellele ligilähedast välja hakkama nägema:

Edaspidi... Pisut viimistlust veel siit-sealt, põletada, labad külge liimida ja tuleb välja, et pean ka vist siiski pikema poldi leiutama hammasratta külge, muidu läheb pisut keeruliseks. Seejärel peaks saama edukalt ära kinnitada vesiratta ja selle temaatika ka lõppenuks lugeda.

Käokell - vesiratas

Tegelikult sain viimase hammasratta juba ammu paika, aga ei vaevunud eraldi kirjutama sellest tühisest saavutusest:

Sellega olulisi raskusi ei tekkinud, tuli peiteldada vaid seibi tarvis auk vähe sügavamale, et vesiratas jääks külje lähedale ja jääks samas ka kinnitamise jaoks piisavalt vinti poldil.

Ka teiselt poolt on lahendus üsnagi lihtne, üks seib alla ja kõrgused klapivad üsna täpselt, hambub ilusti ja ei tundu omavat probleeme eriti. Järjekord näeb siis välja selline: polt, hammasratas seal peal, seib hammasratta võlliosa peal, teisel pool fikseerib üks mutter ära poldi ja hammasratta vahelise seose (jookseb puidu sees), edasi juba esimesel pildil nähtav seib ja topeltmutrid (esimene neist fikseerib ära, et hammasratas välja ei kukuks, ning nende topeltmutrite vahele peab vesiratas ise ära mahtuma). Asja sai ka katsetatud ringi ajades, kõik toimib siiani väga hästi ja sujuvalt, miski kuskilt kinni ei poogi ja samas ei tundu olevat ka pöörlemishõõrdumist, ehk olulist raskuselisa kogule süsteemile - küll aga tuleb see ratta näol veel.

Lõikasin ka vahepeal välja endale mõne vesiratta detaili:

Detailid on aga värskelt välja saetud ja vajavad veel tublisti viimistlust ning kahe ketta vahele tulevad veelabad. Välja peaks tulema midagi sellist:

Kuna aga ma ei viitsinud eraldi detailidest omakorda neid rattaid teha, et kodarate  vahed oleks eraldi sellised poolkuud lõigatud välja, st puusüü ühte pidi alati jooksmas, otsustasin, et lõikan ühest plaadist tervenisti välja ja põletan pärast sobiliku mustri peale. 6 kodara peale peaks tulema 12 laba. Eks näis, milline edaspidine pilt välja näeb. Midagi keerulist ega meeletult aeganõudvat ei tohiks ette juhtuda, viimistlus ja lihvimine ehk eelkõige. Samuti ka kinnitus. Eriti suurt ratast teha ei kannata, kuna hakkab muidu kella osutitele ette jääma, ülekandeid ei hakka ka seetõttu enam kaugemale kellast ehitama. 8cm läbimõõduga ratas on täitsa arvestatav.

Käokell - vesiratta ettevalmistused ehk ülekanded

Täna sai pisut jällegi juures oldud asjal, plaan oli enamvähem olemas, seega väga palju aega mõtlemiste peale ei kulunudki. Aga siiski, nikerdamist ja kombineerimist mitmeks tunniks. Ei tea, kas on võimalik teksti ja piltide näol üldse mingit ülevaadet sellest anda, mida teen, aga üritan:

Punase noolega märkisin ära peahammasratta, mille all on näha ka keti hammasratas. Süsteemi mõttes on tegemist siis selle ketihammasrattaga, mis liigutab kägu, puhub vilesid, lööb haamriga kella, ning kõige selle jaoks on eraldi kett ja pomm siis. Kuna minu ideeks oli juurde kombineerida talle lisaks kägu liigutamisele / häälitsemisele ja kella löömisele ka väike vesiratas, mida ringi ajada vastavalt samal ajal. Esimeseks hammasrataks (pildil sinise noolega) lisasin kõige väiksema pulk-hammasratta, mille sain varumehhanismist. Selle sain aga kinnitada õnneks originaalmehhanismi sisse, puurides vaid 2x 1mm augud ja kahe plaadi vahele. Samuti sai esimene hammasratas just selline pandud seetõttu, et jõuallikat pisut kättesaadavamaks teha, ent samas kettidele jalgu ei jääks miskit.

Tegemist oli originaalis hammasrattaga, mis reguleeris süsteemi töötamiskiirust. Kuna pomm on raske ja jõud on taga, peab ka mehhanism raske olema tirida, vastasel juhul kukuks ka kägu liialt kiirelt. Sestap oli ülikiire ülekandega selline väike tiivik seal pöörlemas, mis tegi liikumise oluliselt raskemaks. Ma võtsin hetkel aga selle vahelt ära ja raskust hakkan reguleerima vesirattaga. Loodan ainult, et vesiratas loomulikus asendis liiga raske pole ringi ajada, kui on aga kergem, panen väikse tiiviku tagasi oma kohale.
Tagasi tulles tänase leiutise juurde... Koos pulkhammasrattaga viisin ülekande vastu kesta esikülge, et jõud nii palju ei mõjuks fikseerimispunktist eemal. Teiseks hammasrattaks on juba vähe suurem, toestsus on kesta küljes ja mehhanismi küljes. Hoiab end väga hästi paigal (lõtke pole ja kinni ei poogi end).

Seejärel otsustasin kolmandaks ja ühtlasi viimaseks hammasrattaks panna sama suure, kui on jõuallikas ise, mis teoreetiliselt tähendab seda, et kokkuvõttes käib vesiratas sama aeglaselt, kui kett liigub. Teiseks ei taha rohkem ülekandeid teha seetõttu, et see kõik hakkab jõudu kaotama. Mingil määral on seal jõud taga siiski ja ma kardan,et ei suuda neid nii hästi kinnitada. Kolmanda hammasratta kohalt ei jää ka pisike veeturbiin ette enam kellaosutitele. Küll aga on selle juures veel pisut nuputamist, kuidas võll läbi kesta ette tuua, nii, et saab ka hammasratta korrektselt kinnitada, ent samas minimeerida ka hõõrdumine, mis võtab palju jõudu ära.

 Hetkeidee - polt läbi, üks / (kaks koos väikse peiteldusega) seib vastu hammasratast hoiab sobivat kõrgust, et hambad hambuksid mutter fikseerib ära poldi hammasrattaga, nüüd tuleb puurimist veel mõtiskleda, kuidas ta ära fikseerida väljast poolt. Hõõrdumise vältimiseks tuleks ilmselt topeltmutriga teha, ent kas siis jällegi saab turbiini otsa kruttida...

Sellised mõtisklused ja probleemid siis pidevalt valdavadki. Läbi tuleb mõelda tohutult ja iga kandi pealt, et pärast midagi väga ringi ei peaks ehitama. Samas peaks asi ka võimalikult lihtne ja kerge olema - see ongi vast üks raskemaid külgi. Välja mõelda on iga probleemi juures väga lihtne midagi, aga iseasi, kas see on piisavalt hea, et toimib igati.
Järgmisena aga tahaks viimase hammasratta ka veel paika saada ja siis võib juba turbiini hakata puidust peiteldama.

Käokell - uksed ees ja vesiratas

Eile siis õigemini juba, jõudsin nii kaugele, et uksed said ette ja liiguvad ka täitsa kenasti, st hoiavad end ilusti kinni, et mingeid vahesid keskel pole ja viltu ei vaju ning lahti käivad  ka piisavalt, vähemalt 90 kraadi allagi ja püsivad ka lahti ilusti. Kuna mul olid uksed tehtud pisut suuremad, kui see auk ja hinged polnud päris ääres, siis ust lahti tehes pidi üks ukse äär minema vastu seina. Eriti ei tahtnud uksi kitsamaks ka teha, seega aitas ainult süvendite tegemine uste äärde:

Võin kokkuvõttes tulemusega täitsa rahul olla, sest ega neid pisikesi uksi lihtne polnud liikuma saada, eriti, et nad veel ilusti ette sobiks ja mingeid suuri pilusid kuskile ei jääks. Ehk võib veel kuskilt pisut põletada.

Mis aga veel tehtud sai. Lammutasin laiali ühe utiliseeritud käokella mehhanismi, mis hobi süvenedes vaikselt enda juurde on tekkinud. Hetkel on kelli / kellamehhanisme juba 4. Need on kiired tekkima - kui peaaegu poolmuidu antakse ära, siis tuleb ju endale saada, isegi, kui teda NII väga vaja poleks. Siinkohal tuleb ära mainida, et enamasti ikkagi on, juba põhimõtteliselt. Seega, üheks ideeks on liikuma saada vesiratas, kui kägu parajasti kukub. Selleks on vaja peahammasrattast kanda liikumist veidi eemale, kus see ei segaks osutite tööd:

Idee on juba olemas, kuidas need kõik kinnitada, et hõõrdetakistus võimalikult väike oleks ja samas tööd vähem. Kuidas see aga reaalsuses välja hakkab nägema, ei kujuta ette. Olen ilmselt kohustatud seda järgmises postituses kirjeldama.

Käokell - uksed

Täna sai pisut nokitsetud siis uste kallal. Ette tulevad vana massivseid keldriuksi imiteerivad luugid. Paika sai ka nö ilukrae. Kuna vajalikke hingi olemas polnud ja poodi ei raatsinud ka minema hakata, ning vaevalt sealtki oleks saanud selliseid tillukesi. Seega võtsin ise ette, tegin olemasolevatest pildiraami sangadest sobilikud hinged, nägusad ka pealekauba:

See aga oli imelihtne ja kiire moodus, viilisin vastavalt mõlemalt tükid välja ja panin selle sama olemasoleva traadiga kinni, otsad ära valtsida ja korras. Max 30 minuti töö.
Mis aga oluliselt kauem aega võttis, oli uste tegemine:

 V-kujulise peitli ala. Kahjuks sai ta mul kunagi algul pisut kannatada ja päris heaks teritada polegi siiani õnnestunud. Otsast on ta niivõrd õhuke, ent samas peab saama terav, ilma ei siniseks ei läheks.

Ning läkski nö ilukrae paika:

Sellel on siis nö mitu eesmärki. Üks neist on loomulikult ilu pärast, annab effekti juurde. Teiseks pole kella esikülje sees olev auk enam sümmeetriline ja on näha ka seesmisi peiteldamisi jälgi, sestap on see iludetail ka konkretiseerimaks auku, kust lind välja tuleb. Sai ta siis tehtud pooleldi koopiana olemasolevalt kellalt, kuid triibutatud osa on enda väljamõeldis, ühtlasi on ta ka nö karniisi (katusena) augule. Detailid valmis, küll aga sai veelgi effekti andmiseks nad osaliselt üle põletatud:

Edasi on vaja uksed ette saada, mille kallal mässamist juba ka alustasin, ka seal on pisut nuputamist, sest uksed on laiemad, kui see auk ning ei taha eriti lahti käia (käivad, aga siis jäävad uksed sulgudes liiga eemale).

Käokell - linnupesa

Linnupesa täiendus nädalavahetusel vahetus hoopistükis lammutusega seekord. Nimelt sai kogu konstruktsioon küll töökindel ja ilus, kenasti töötav, kuid esines siiski probleem, mida ma väga ei oodanud, kuid kartsin. Olemasolev originaalne mehhanism ei suuda seda rasket süsteemi liigutada, veel vähem siis, kui ma võimsama tagasitõmbevedru sinna oleks monteerinud. Sestap tuli truuks jääda kõige originaalsemale ideele - et kägu istub varre otsas ja keerab kurviga ennast majast välja. See sai kõige töökindlam ja mis peaasi, väga kerge - orig tagasitõmbevedru ajab asja isegi ära. Iseasjana on veel teadmata, kui uksed ka lisada, kuidas siis see kompott tööle hakkab. Hetkel näeb siis pilt välja selline:

Ehk siis lõikasin sellest pikast kelgust pesa osa välja vaid ja jätsin talle ühendamisesaba vaid. Pisut monteerimist, väänamist ja kombineerimist, ning kägu käis ilma avariita uksest välja juba. Veidike pidi ka seesmist nurka töötlema, et nina pihta ei käiks välja pöörates. Küll aga on nüüd nii, et välja jõudes on pesa vastu parempoolset ukseseina ja ilmselt tuleb seda auku pisut suuremaks korrigeerida. Aga pole hullu, sest augu peale tuleb veel dekoreeriv nö ukse piit, kuhu uksed külge lähevad.

(ka peaaegu valmis, vaja veel viimistleda)

Kägu liigub kokkuvõttes keskjoonest omajagu paremasse äärde ära, aga mis seal ikka, polegi keegi kunagi öelnud, et täpselt keskel peab pesitsema. Samas hetkeeeliseks on ikkagi see, et originaalimehhanismi kasutades olen saavutanud võimaluse, kus kägu läheb ilusti peitu, aga samas kui välja tuleb, on ka enamus väljas.
Edaspidiseks...
Üritan käoga võiduka lõpuni ära minna, siis jääb esiküljel teha veel numbritahvel ja see vesiratta idee on hetkel pigem fantaasia, mine sa tea, kas tegelikult seda ikkagi ette võtan - nõuab suurt nuputamist ja mässamist... aga tore ju oleks... Kella esiküljel on veel dekoratsiooniga tegeleda, rõdu ehitada, mõned detailid vaja ehitada, ning saab hakata kokku panema, seejärel katus ning muu sellega seonduv. Lihtne!

Käokell - linnupesa

Täna sai üle pika aja uuesti asjaga tegeletud. Polnud väga meelesgi enam, kuhu ja mis pooleli jäi, aga niisiis otsustasin, et kui mehhanism sai esiküljele sisse peiteldatud, võiks ühtlasi ka linnu liikumise süsteemi ära teha. Käiku läks sisuliselt esimene idee. Eesmärgiks oli, et isevalmistatud linnuke hakkab teatud platvormil sisse-välja sõitma. Sestap mõtlesin seda ideed veidi edasi, ning tegin sellest platvormist pesalaadse kausi. Kõigest lähemalt piltidel:

Esimesena sai kohe ära peiteldatud varre amplituudi suurendamiseks väike süvis. Samuti platvormi kelgu toetuspind tagant.

Linnupesa peiteldamine.

Pikka aega sai mõeldud, mis moodi ma panen linnu nii kinni, et ta oleks edasi-tagasi noogutav ka veel. Lisaks noka/tiibade liigutamisele oli plaan, et lind kummardaks pisut ettepoole. Sestap sai ta kirjaklambritaolise traadist painutatud jupiga ta kinni "õmmeldud" läbi pesa väikse lõtkuga, et jäi veel liikumisruumi. Et asi liiga vänderdav poleks, mõtlesin, et panen käo pesa alla väikse tüki vatti - pehme-vetruv, hoiab teda konkreetsemalt paigal ja soojem haududa.

Viimastelt piltidelt on siis näha, et selle varre otsa on kinnitatud traat, mis tõmbab ja lükkab vastavalt seda platvormi  sisse ja välja. Miks aga üldse platvorm? See idee arenes selest, et kuna mu kägu on täitsa hea saanud (võrreldes originaaliga on ta omajagu reaalsem ja liigutab rohkem), tahtsin teda rohkem välja tuua majakesest, sest originaal nägi ette seda, et selle varre otsas oligi kägu, mistõttu välja teda praktiliselt ei tulnudki, nokaots oligi vaid üks väljaulatuvamaid ja paremini nähtavamaid osi. Siin pole aga töö ja eelkõige 70% ajast võttev mõtlemine sugugi läbi - platvorm tuleb võimalikult kergelt liikuma saada, samas peab ta korrektselt fikseeritud olema, nii väljaulatuvas kui ka seesmises asendis, et kui ma lükkan käo sabale jõu peale, et lind liigutama hakkaks, seisaks pesa ilusti paigal. Samuti tuleb tugevdada mehhanismist välja jooksvat süsteemi. Tugevamat tagasitõmbevedru on samuti vaja. Teha on ka veel väline dekoratsioon ukse ümber ja uksed ise + nende avamine.
Hädasti tahtsin ma liikuvat vesiratast teha talle, kui kägu kukub. Selle jaoks sai soetatud vanu töökorras ja mittetöökorras sarnaseid käokella mehhanisme - tagavaraosade hulk suureneb, järelikult on võimalik täitsa midagi välja nuputada, et mehhanismist mõne hammasrattaga panna ka üks väike vesiratas tiirlema. Sel juhul tuleb muidugi muid originaalseid mitte-vajaminevaid hammasrattaid ära võtta - näiteks on käo kukkumise mehhanismil kiirus reguleeritud ühe tiivikuga, milleni on hammasülekanne tehtud ülikiireks - see teeb mehhanismi ümberajamise palju raskemaks. Aga sellest kõigest juba tulevikus. Loodan ja usun, et nüüd peaks taas üht-teist vaba aega jääma, et sellega tegeleda. Väga-väga tahaks enne koolipraktikale minemist kella seinale riputada, aga eks näis.

1.

     Ja mitte minu enda, vaid selle blogi. Tubli 1 aasta on see leheküljeke siin internetiavarustes huviliste ja sirvijate silmadele lugemist ja vaatamist pakkunud. Täna, aasta tagasi ei osanuks ma ilmselt aimata, missugusena blogi 87 tehtud postitust välja peaks nägema ja ega ma tegelikult oskagi päris täpselt arvata, kõrvaltvaatajate silmad on kõik erinevad. Küll aga pole kunagi puudust soovitajatest ja erinevatest ideedest, millega üksteise elusid võime rikastada, olgu siis positiivselt või negatiivsel teel - kõigel on oma mõju tugevuse suunas. Sestap ootaksingi järgnevalt aastalt seda, et omanik suudaks täna, järgmisel aastal, öelda samasuguse suurenägelikkusega, et blogi on endiselt ja jätkuvalt aktiivne ning pole näha ärakadumise tundemärke. Samuti oleneb see ka murdosa suurusena publikust, jälgijatest.

     Usun, et puutööprojektid, nii väiksemad kui suuremad, ei paista tulevikus veel lakkavat. See hobi ja ka põhitöö, eriala käivad kõik käsi-käes ja hetkel perfektsionistlikuna ja  tööarmastajana julgen väita, et päev-päevalt elan sellega koos. Enda, kui ka blogi vanuse kasvades võivad poiste mänguasjad kasvada üksnes mõõtmelistes suurustes ja töömahus. Eks kõik oleneb endast ja enda psühholoogia toimivuse tagantutsitamisest, aga ka vähem tähtsaks ei tohiks pidada tervist, mis antud ala puhul võib vägagi määrava väärtusega olla. Kui kõik harmoonilises kooskõlas töötab, võib järgmise aasta jooksul näha lennukaid sürrealistlikke, märksa realistlikumaid, tehniliselt keerukamaid, mahukamaid töid, millest üritan veelgi detailsemalt, ent sisukaalutlevat ülevaadet jagada. Järgnev aasta toob reaalselt kaasa rohkesti teoreetilisi ja haridusele suunitletud tööd, mistõttu jääb reaalselt vähemaks erinevaid nikerdusi, küll aga on plaanis suvila puukuurile põrand, seinad saada, ehk ka juurdeehituse üle mõtteid mõlgutada, ees on kevadine firmapraktika Maltal, maja katusevahetus, mõne maja demonteerimine algosakesteks ja ilmselt märkimisväärses osas palgatööd ning loomulikult rohkesti väiksemaid puidutöö nikerdusi külmemaks ajaks. Ära ei tohiks ka kindlasti unustada vanu pooleli jäänud asju, mida suvilasgi võib siin-seal kohata, detailid on jäänud näilises ajanappuses edasilükatuks - ajutine on alati kõige püsivam. Eesmärgiks on siiski see fakt ümber kukutada.

     Väga-väga tahaks kunagi siin rääkida teemast nagu suvila maja restaureerimine-renoveerimine (reaalne tegevus, praktika), mille üle ka hetkel kooli lõputöö tuleb kirjutada, aga ka on juba 2010a 4st augustist seismas sõbraga Hiiumaalt toodud kurvas seisus vana vene invaliidiauto restaureerimine. Hetkel saab neid vaid kaugesse tulevikku ilmselt paigutada.

Seda torti pole küll ainult mina ise valmistanud, aga maitsev on ta kahtlemata.

Käokell - esikülg

Nagu eelmine kord mainitud, sai otsus võetud, et minna edasi esikülje ehitamisega, seda on võimalik praegu hõlpsasti teha. Katuse ja muude detailidega on aega küll, neid on pärast ka mugavam teha, kui põhikonstruktsioonid paigas. Seekord sai aega veedetud kellamehhanismi sisse sobitamisel. Lühidalt oli peiteldamist ja sobitamist küll ja veel:

Sisse sai lõigatud ka käo ukseava. Selle kallal on nüüd mõtlemist kuhjaga, kuna käo liigutamiseks olemasolev varras on üsna kindla amplituudiga ja piiritletud, muuta seal palju midagi eriti ei anna. Eesmärgiks on, et mu liigutav kägu tuleks tervenisti majast välja, seejuures sai otsustatud, et käiku läheb platvormimeetod, mitte kääridena välja hüppav kägu. Selleks aga on vaja platvorm ehitada ja mõelda välja süsteem, kuidas ta piisavalt palju välja käiks. Seejuures tuleb arvestada süsteemi jõudlust - keerukamat ja raskemat kägu koos platvormiga pole sugugi kerge liigutada, kusjuures avama ja sulgema peab ka eesolevad uksed. Esimene idee oligi, et panen nagu originaaliski on, varda otsas kohe kägu, mis seisab platvormi peal, aga üheks probleemiks on välja ulatuvus majast, teiseks ehk ka jõud, mis selle kobaka jaoks vaja liigutada. Sestap mõtlesin, et peaks sellise toestatud kelgu ehitama, sel juhul ei pea tõukurvarras teda üleval hoides liigutama, vaid võib toestatud kelku lükata-tõmmata. Teiseks annaks ka väljaulatavust paremini sättida. Kogu selle idee miinuseks on vaid meeletu keerukus ja sealt tulenevalt peab see lisaks ka veel väga töökindel olema. Sellest lähemalt aga järgmine kord, kui aega jääb tema jaoks järgmise tiheda nädala jooksul.

Käokell - sarikad ja tugipost

Samm-sammu haaval edeneb kesta ehitus. Ja siiani olen selle juures sisendanud ainult ühte ideed - vägagi töömahukas tegevus nõuab kannatust.

See nähtavale jääva sarika immitatsioon on ajendatuna suvilast. Just sellised sarikaotsad ulatuvad räästa alt välja ja harjas käib sellise omapärase puustpunniga kinni, mis on ühest otsast paksem. Hetkel on siis suures joones äragi viimistletud, nii, et külge visata vaid. Veel sai tehtud üks tugipost, mis toetab maja küljes olevat katusepikendust - varjualust.

Mõlemad said siis osaliselt reljeefsed peiteldatud, oksakoha immitatsioonid on kühmukestena. Puidumuster õrn V-kujuline kraavike, reljeefsused põletatud. Ahjaa, üks suurem kuusk ka juurde tekkinud vahepeal. Küll aga on kummaliselt ühesuguste oksadega saanud, aga eks annab nikerdada teda veel.
Tegelikult on majakest ise ka edasi arenenud, aga sellest komplektset pilti ei saa kahjuks anda, sest tahan kõiki detaile eraldi hoida ja seega on nad üksipulgi lahtised. Hetkel on katuse kujundamine, vintskapi ehitus ja katuseharjaotsa nikerdus pooleli. Ilmselt tuleb esikülg põhjalikumalt ette võtta ja siis saab ta ehk ka jäädavalt kinni panna liimiga / punnidega. (nähtavaid kruve / naelu ma kasutada ei saa / ei taha). See tähendaks järgnevaks siis kellamehhanismi ja käo sobitamist oma uude koju. Oleks ka aeg selleks juba.

Käokell - kest

Päevi on mitmeid mööda läinud ja kaugemale mõtetest on keerukas hetkel minna. Lähim sissejuhatus on eelmises postis tehtud, missugune, miks ja kuidas. Skeem oluliselt muutunud pole, üldjoones on ikka sama. Küll aga mis rohkesti peavalu moodustab, on katuselahendus, nii, et kõik suurused, materjalide paksused, nurgad, kõik, kõik toimiks üheasegselt ja klapiks perfektselt kokku. Lõikasin aga alustuseks mõne suurema detaili välja:

Ja kuna ma ei suutnud ühtegi geniaalset ideed välja mõelda, võtsin ette hoopis ühe detaili, mille kärmelt välja lõikasin ja peiteldamisega alustasin: