Hoiukutsu, statiiv, diivanilaud

Küll on hea meel alustada see kord hoopistükis sellega, et midagi on valmis saanud. Küll aga tegu vanade tuttavate asjadega, aga siiski.

Esiteks siis mündikoerast, mis eelmine kord sai karvad külge ja põletatud ka. Seekord lakkisin ta üle ja nüüd võiks ta minu meelest valminuks lugeda:

Kas on paremat rahavalvurit kui inimese igipõline sõber - koer?

Järgmiseks sain ma tehtud nädalavahetusega ka diivanilaua lõpliku viimistluse. Ehk kõigepealt sain teda ligi 2h tuimalt lihvida, siis kuna klaasivalts oli ühest äärest 2mm mööda, pidin ka toda väheke peiteldama sirgemaks ja täisnurga alla. Puudu on veel vaid klaas.

Sai valitud elutoa mööbliga kõige ligilähedasem toon - Tikkurila Mänty vee baasil peits-lakk. Ehk panen ka pildi siia millalgi üles, kui klaas paigal ja laud oma töökohustusi täitmas.

Ning viimaks põhiline objekt, mille kallal see nädalavahetus palju vaeva ja aega on nähtud. Sisuliselt on statiiv valmis, nüüd aga hakkab kujunema erinevaid probleeme välja, mida võiks parendada. Õnneks kapitaalselt midagi ringi ehitama ei pea.
Aga kõigest alates algusest:

• esimene blogipostitus oli visand, ehk idee paberil, sellest täpsemalt oli juttu siin: Statiivi esimene osa
• teine postitus sisaldas endas juba esimesi detaile ja lihtsamat monteerimist: Statiivi teine osa
• kolmanda postituse tarbeks sain tähtsaima detaili selle juures: Statiivi kolmas osa
• neljas postitus hõlmas ka ühtlasi viimast etapp, mis enne projekti taaselustamist tehtud sai: Statiivi neljas osa

Ja nüüd, üle poole aasta hiljem võtsin kapiotsast selle asja uuesti alla ning hakkasin edasi mõtlema:

See sama detail, mis ei tahtnud kuidagi sobituda eelnevale konstruktsioonile, sai endale väga loogilise kuju. Esiteks peiteldasin talle täpselt sobiva pesa pealt poolt ja alt süvendasin seda kohta, et jääks puit alumise kruvi keeramise tarvis vähe peenem ja kitsam. Nüüd aga pääseb kruvile üsna hõlpsalt ligi ja eriti tülikas kaamera kinni / lahti kruvimine pole.

Järgmiseks etapiks sai statiivi kang ehk selline pulk, millest on võimalik kaamerat keerata ja suunata:

Tappühendusega, liimiga ja kruviga kinni - loodetavasti ei lähe kuhugi. Algul seisnes reguleerimiseidee veel selles, et ehk annab kangi ka pikendada / lühemaks teha hõlpsasti, mis tähendanuks seda, et tulnuks puurida kangi sisse pikkupidi auk ja pulk sinna otsa, kinnitused neil omavahel oleks tulnud aga üsnagi keerulised. Pealegi peab see kang olema usaldusväärselt täpne ja kindlasti mitte kuidagit moodi logisema, olgu siis pikk või lühike. Lühikese kangi kasuks sai aga sestap otsustatud, et seega on teda lihtsam transportida, kang ei jää kuskile vahele ega kinni.

Järgnevaks jõudis järg jalgadeni. Jalgadega oli algul kõvasti peavalu, et kuidas ma nad teen, kuidas oleks tugev ja vastupidav, kuidas oleks võimalikult kerge. Puidu puhul tugev ja vastupidav ning kerge ei käi tihti käsikäes. Küll aga tuli täitsa välk selgest taevast järgmise idee suhtes. Ilmselt on see lihtsaim, kergeim ja vastupidav lahendus.
Nimelt lõikasin ma endale vastavat materjali ja üle jäid sellised lipid: 46mm laiad ja 15mm paksud, mõte seisnes selles, et peiteldan sinna kraavid sisse, kus 20x20mm lipp sees jooksma hakkab:

märkimine

puurisin olemasoleva suurima puuriga orienteeruva raja ette

kõige aeganõudvam - soone peiteldamine mõõtu

soone lihvimine vastava klotsi ja liivapaberiga

Selle liistuga viimane etapp - teisele poole liistu tuli keskele teha 8mm lai riba, kus sees hakkab jooksma väiksema lipi ühenduspolt. Seega väiksemal jooksval lipil tuli vaid ots ära teritada ja 8mm polt sisse puurida. Jalg on reguleeritav liblikmutriga. Konstruktsioon sai vaatamata lihtsusele piisavalt tugev, et kanda kaamerat, ja pöörlevat alust seal all. Jalad said alla ühendatud väikeste hingedega, millega tegelikult sai pisut alt mindud. Hinged said liiga pisikesed ja mitte päris korralikud, väga tilluke lõtk on neil sees ja suure statiivi puhul on seda väga hästi tunda pildistades. Need tuleb veel välja vahetada. Samuti peaks geniaalse lahenduse välja mõtlema sellele, et jalad kõik üksteisest sarnastel kaugustel oleks ja seega ka loodis - kas lihtsalt alt poolt nööriga ühendada, et on võimalik maksimaalne laius jalgadel ja kõik. Kokkupanduna peaks samuti kuidagi jalad kokku köidetud olema. Sellised tööd siis teha veel.

Igaks juhuks sai peale kruvitud ka tilluke vesilood, et oleks hõlpsam üles sättida statiivi, kui see äärmiselt oluline on.
Hetkelisteks miinusteks võikski lugeda ebaõnnestunud hinged ja jalgu koos hoidvad süsteemid. Ülejäänu töötab laitmatult. Kusjuures diivanilaua pildid saidki selle pealt just tehtud.

Diivanilaud

Tegelikult juba eile sai valmis üks pikki nädalaid kestnud projekt koolis, nimelt diivanilaud sai jalad alla ja näeb välja nüüd selline:

Üheks keeruliseks operatsiooniks osutus siinkohal alumise laua koos kahe jalga kinnitamine. Kui kaks külgmist jalaga olid paika aetud ja täisnurka, siis järgneva kahega tuli ka laud vahele sokutada, jalad otsapidi punnidesse ja laud vahele, hulgaliste pitskruvidega igas suunas kokku tõmmata ja jäigi kuivama. Hämmastav on see puiduliim ikka, ei murra teda miski. Kuna tegemist männipuiduga, siis iga kriips-kraaps on kerge peale tekkima ja seega on siin teda lihvitud peale igat vaheetappi peaaegu. Lõpuks sai käsifreesiga freesitud ka ilustatud pealmine äär ja teised ääred ümardatud.

Puudu on veel pealmine klaas ja selle kinnitus (peenemad liistud faasidesse). On ka mitmeid häid ideid väljast poolt tulnud, kuidas teda veel atraktiivsemaks muuta, nimelt näiteks panna pealmise laua osa alla üks plaat veel nii, et selle plaadi ja klaasi vahele jääksid kivid, mille mustrit annab lauda kõigutades hõlpsasti muuta.
Kindlasti oleks vaja ta ka üle lakkida (vastupidavuse huvides), aga ka pisut tumedamaks peitsimine (näiteks kirsipuu taoliseks) annaks vähe omapärasema mulje ning sobituks paremini interjööriga.

Hoiukutsu jm

Taas kunagi väga ammu, ehk ligi 10 kuud tagasi sai alustatud kevadisel märtsikuu teisel poolel projektiga, milleks oli koerakujuline "hoiupõrsake". Värskendamaks endagi mälu panen mõningad vanad pildid siia üles:

Alustuseks sai tavalisest kasplaadist välja lõigatud 4 koerakuju, eeldusega, et need kokkupannes saab üheks tervikuks köita.

Keskmistel osadel seest õõnsaks võimalikult palju ja külgede arveltki sisuruumi pisut juurde.

... Ja peitliga nüsitud omajagu mõlemalt poolt

 Eesmärk oli teha võimalikult koera sarnane (nii palju, kui vähegi oskan) puidust kuju, millel on muid (rahakassa) ilminguid võimalikult vähe. Tagantjärgi mõtlen isegi, et võinuks ju nii palju pingutada ja välja mõelda, kuidas mündid suust sisse mahuks. Küll aga siis oleks pidanud ilmselt lihtsalt suurema koera ehitama, sest 2 eurone münt, ehk vähemalt 25,75mm lai suu oleks nõudnud suuremat lõuga paratamatult, samuti oleks pidanud mõtlema selle peale, et kui suust lähevad mündid sisse, et need siis liiguks ikkagi suunaga alla poole, ehk kõhupoole, kardan, et hakanuks suust välja ajama ja liikuv lõualuu oleks veelgi ulmelisem. Aga miks ka mitte! Järgmiseks eksemplariks näiteks. Hetkel igatahes on siis nii, et pea pealt lähevad mündid sisse ja parem kõrv on pealt maha keeratav, ehk sealt tulevad mündid ilusti ja mugavalt välja. See oli üsna hästi lahendunud idee isegi, auk sai ka ilusti ära peidetud kõrvaga.

Naljakas vaadata kohe enda töid 1a hiljem ja vanemana, kui lapsik see ühest küljest on, teisalt aga tehniliselt väga suur väljakutsumus. Ning miks ta üldsegi aprilli saabudes 2011 seisma jäi.

• Üheks põhjuseks oli kindlasti kooli lõpp, st meil hakkas välispraktika ja sellisteks asjadeks enam mahti ei jätkunud. 

• Teiseks põhjuseks (ja võib-olla isegi suuremaks) oli see, et ma ei osanud teda kuidagi karvaseks teha.

Siinkohal olen suure tänu võlgu teistele kõrvalt kaasaelajatele, tunnustajatele ja kaasamõtlejatele. Endast olenemata sai välja selgitatud kõrvu seest õõnestades pisikese ümarpeitli võlu. Kahjuks on mul nüüd aga juba valmispildid näidata, aga see seisneb järgmises:

Kui projekti algul tundus mulle, et see on pigem kotist välja lastud põrsas, siis see on juba täitsa taksinägu. Minu koera-tundmis-mälu järgi vähemalt.

Esialgu siledana veidi lootusetuna tundunud olukord sai väga lihtsalt lahenduse, tuli lihtsalt terve objekt ümarpeitliga üle käia. Materjal õnneks isegi lasi niivõrd hästi töödelda, et karva suunda sai peaaegu alati valida sellisena, millisena loogilisem tundub. Küll aga tuleb peiteldades ikkagi väga tähelepanelik olla, kuidas puusüüd jooksevad, väga lihtne on mõnes kohas pool-kogemata suuremal tükil välja vupsata ja tagasi ei saa enam seda kuidagi - samuti ka siin, eriti tähelepanelik tuleb olla väikeste detailide puhul nagu jalad, saba. Lisaks sai see kõik üle põletatud kergelt, nina eriti, pea, selg ja saba pisut rohkem. Kuna mul puudub värviföön vms üldpõletustarbed, saab sellist asja ka täiesti edukalt teha 19 sendise tulemasinaga. Saab ebaühtlasem, mis just ongi huvitavam. Parempoolne kõrv, mis on raha välja laskmiseks, sai kinnitatud kruvi vindiosaga (sai kaalutud ka puupunni ideed, aga see oleks liiga kohmakas tulnud ja ei tuleks ka keeratav, vaid äravõetav) ehk kruvil sai ära lõigatud vindi osa vaid ja ühte otsa pidi on siis koera peas, teisest otsast kõrva sees. Tavalist kruvi ei raatsinud kuidagi panna, kole oleks, kui on üleni puidust ese ja üks metallkruvi läigib keset kõrva vastu.

 Nüüd saab aga selle projekti ka taas lõppenuks lugeda. Ehk võiks veel lakkida, aga ehk ka mitte, pole otsustanud.


Kunagi sai otsustatud, et tahan koridori temaatilist kella teha. Kuna terve koridor peaks olema tulevikus 50% puidust, st lagi ja põrand ja isetehtud mööbel jne, sobiks hästi sinna plastmass Quartz kella asemel üks korralik isetehtud kell. Hea unistus oli mul teha taustavalgusega kell, aga eks näis, mis selles ideest saab. Tore idee küll, aga selle taustavalguse vajalikkus, valguse toiteallikas ja selle ohutuks ehitamine on omamoodi teema ja see kõik peab ratsionaalsuse taseme ületama. Ära peidetud LED ribad oleks põnevad isegi...
Igatahes on tegu siis tammest kella ümbrisega. Sellega sai juba aga algust tehtud, lihvimine nurga alla rellakaga ja puumustri reljeefistamine.

See pole aga hetkel üldse prioriteetne projekt, see oli pigem tobeda vaba hetke ära kasutus.
Vanadest asjadest on statiiv veel tegemata ja selleni tulekski ilmselt jõuda. Siis on aga vanad asjad kõik otsast lõpuni tehtud ja saab südamerahus uute teemade kallale ronida.

Diivanilaud, aken

Laud, millest mõni post tagasi rääkisin, on tööhoos saavutanud palju edu ja kui aus olla, siis juba peagi valmimas.
Tööd on selle tarvis olnud ikka kujuteldamatult palju. Pealtnäha on väga lihtne konstruktsioon, kuid erinevad lahendused võimalikult täpselt tehes kasutades erinevaid abinõusid on lihtsalt ajakulukas.
Alustatud sai siis sellest, et korralikult mõõtu said hööveldatud nii jalad (100x100 prussid) ja pealislaua osa (50x150 prussid). Jätkasin pealmise laua osaga, ehk keerulisemaga siis. Esmapilgul toreda ideena teha kõik lauanurgad 45 kraadise lõikega prussidest, kogunes projekti edendades niivõrd palju kogemusi, et järgmine kord ma mõtlen ilmselt hoolikalt iga kandi pealt järele, kas ikka on mõtekas nii keeuliseks ajada. Mu algne nägemus seisnes aga selles, et lõikan nurgasae all 45 kraadi peale, panen punnidega kokku ja ongi hea. Kuna tööriistad on koolis siiski täpsed ja käsitööd esineb vähe, eeldasin, et "rihthöövel-paksusmasin-nurgasaag" on piisav.
Tegelikkuses nägi asi palju tõsisem välja. Nimelt peale nurgasaage kokku sobitades, hakkas selguma, et nurgad omavahel päris üks-ühele kokku ei lähegi, seda enam, et kui liim ja lamellid vahele panna, muutus nurk veelgi ja mõni millimeeter nurgas liikumist annab meetri peale üsna suure erinevuse. Nurgad said kõik ükshaaval kokku pressitud, selle jaoks sai tehtud 2 abiklotsi, millel pitskruvi jaoks sälgud sees, need omakord pitskruvidega laua küljes ning kahte korraga keerates, tõmbusid nad üksteise külge. Kui mina oleks esialgse plaani järgi pannud nurka ohtralt liimi ja mõned puupunnid, laitis onu Ants selle kohe maha ja tõi mulle rellaka, mille otsas oli lamellide lõikamiseks sobiv ketas ja otsik. Kahjuks pole pilti mul sellest, küll aga on tulemus näidata:

Esimesed kolm külge nö "U-tähe" kujutisena kokku saada polnud suurem probleem, aga neljanda sinna vahele sokutamine oli omamoodi kunst ja seda eelnevat meetodit pidi vahele ei tahtnud kuidagi tõmmata, tahtis hirmsasti poolviltu jääda, sestap sai viimane lihtsalt kummihaamriga vahele löödud.
Tänane päev oli aga kõige produktiivsem. Laud koos, lihvitud ka(nurgad eelkõige) ning sai jalgadega tegeletud. Nimelt oli plaanis jalad ühest nurgast kumerdada (pealmine lauaplaat samuti). Kuna selle jaoks ühtset geniaalset lahendust pole, tuli rihthöövli peal enamvähem ümara joone järgi suurem osa maha saada, viimased väikse nurgad raspliga üle ja hulgaliselt liivapaberilihvi - tulemus igati korralik. Kaamerat täna kaasas polnud, järgnevad kehvemad telefonipildid:

Peale seda sai aga märkima hakatud lauaplaadi tagaküljele puupunniauke, kuhu jalad kinnituvad. Põhimõte seisnes selles, et ma ei taha ühtegi metallist abinõud kasutada lauakonstruktsioonis, seega kõik ühendused on puidust tapid / lamellid / puupunnid ja peidetud.

Selleks oli ka üsna lihtne ja toimiv moodus. Tuli jala peale ära märkida orienteeruvad punni kohad, sinna väike liistunael lüüa, nii, et 3mm jääb välja ja pea otsast ära hammustada, seejärel pressida lauaplaadile. Samuti tulid kõik jalad ja nende kohad eelnevalt ära märgistada.

Ja viimaks jõudsin ka veel laua nö esimese korruse plaadi tapiaugud välja freesida. Selleks sai kasutatud käsifreesi otsfreesiga, väljaulatavusega 15mm. Ja tugilattide abil sai enam-vähem sirged ja korralikud tapiaugus välja lõigata:

Ning ühes tööstaadiumis kogu projekt:

Puiduosa kallal on vast veel ca 1-2 tundi max nokitsemist: alumine plaadi osa mõõtu lõigata, kokku panna koos jalgadega, freesida lauale ääred ja siit-sealt lihvida. Seejärel tuleb veel sobivasse mõõtu klaas saada, mis läheb laua peale, keskele.

Oma vanast aknaprojektist, mis ootab endale aknanurki, metallhingesid, metallhaake, klaase, viimistlemist, tegin ka mõningad pildid (küll aga pole viimasest staadiumist midagi edasi liigutatud):