Mis vahepeal toimunud?

Taaskord on läinud tohutult palju aega mööda ja mida rohkem läheb, seda raskem on uuesti alustada blogimist. Mul on juba tohutult kahju hakanud nendest rohkem kui paarist tuhandest siia klikkijast, kes on pidanud iga kord pettuma alates septembri lõpust. Tänan neid, kes on utsitanud mind uuesti sellega tegelema ja kellel jätkub ühtlasi ka kannatust oodata uuendusi kas või aasta aega :).
Kuni praeguse ajani on läinud lõviosa ajast koolile keskendudes ja seega pole reaalsetest asjadest võimalik pilt- ja juttreportaaži eriti teha. Küll aga, mis siiani on tehtud... Sügisel leidsin mõningase vaba aja, et ära katsetada ammune mõtteis mõlkunud projekt teha telefonile puidust kate, mis kataks igast suunast, on ka mõningase põrke vastuvõtja (et iga togimine kohe telefoni sisu ei peaks katki loksutama), aga ka oleks väike artistlik kujundus sellele, mis oleks emotsionaalseks ja filosoofiliseks väikseks alustalaks. Seda vaadates tekivad alati positiivsemad mõtted jälle pähe :). Ideeks oli jäljendada elavat ja kasvavat võimast tammepuud, mis on istutatud "hiiglaslikku" hobuseraua õnnelikku potti - kõik see on reljeefseks nikerdatud ja all seisab Einsteini väike mõttetera. Mõtteks oli veel, et kokku on see liimitud erinevat puitu kasutades - keskel on laiem vahtrapuidu osa, siis kitsad suhteliselt poorse struktuuriga aafrika punapuidu ribad ning äärtes on tugevaimad - tammepuidu ribad.

Kõige põnevam selle projekti juures oli tegelikult see, et ma pole niivõrd "piiripeal" puitu töödelnudki, st kui tühja katet vaadata vastu valgust, on mitmeid kohti, kust valgus kumab kergelt läbi, isegi läbi tamme, aga puidu kihipaksus on ikkagi vähemalt 1mm. Seega ühegi terariistaga eriti vabalt tuuseldada just ei saa. Teiseks raskeks väljakutseks selle juures on maksimaalse mõõtmistäpsuses otsimine ja tagamine, sest hetkel on telefon seal täiesti tihedalt sees, ent on samas hõlpsasti ka eemaldatav. Küll aga on mõnede nuppude vajutamine pisut raskem, kuigi neid pole ka palju vaja. Mõte on teha täiendavad puidust nupukesed aukudesse, mis suruksid telefoninuppude peale, seega oleksid nupud ilusti väljaulatuvad, nagu päris. Pealmisele küljele tahab veel pisut täiustamist samuti üleni puidust tehtud väikeste kõrvadega ümbrisvõru, mis kataks ära "koledad" ääred, ning samas täidaks ka ekraani kaitsvat toimet, kui telefon asetada pinnale ekraan allapoole suunas. See on aga kõige raskem detail, sest kuna telefon peab olema kättesaadav kogu ümbriskattest, ei ole seda võimalik liimida sinna peale, ning puidust spets kõrvade nikerdamine on väga vastutusrikas töö - lõppudelõpuks peaks jääma aga väga tihedalt oma kohale.
Kahtlemata on selline töö minu jaoks suur level-up, arvestades töö detailsust, dimensioonilisi väikseid mõõtusid ja seejuures peab tagama veel ülitäpse sobivuse ja jäikuse.

Kunagi jõulude paiku tekkis mul aga idee, kuidas on tegelikult sarnase "tööpõhimõttega" sisepõlemismootor ja inimese elu. Jah, ma tean, et see on üks veidramaid asju, mis saab pähe tekkida vahetult enne jõululaupäeva, kuid siiski, mõeldes sellele, et ca kahe nädala pärast on mu ainukese vanaisa 90's juubel, kellest on olnud mul väga palju toredaid mälestusi ajast, mil ma väiksena osa võtsin pea igast võimalikust tehnilisest probleemist, millega vanaisa silmitsi oli - alates keevitamisest kuni mootorite remondini. Kellelt olen saanud tehnilist õpet pea igal korral, kui midagi uut tegime. Ja kuna tihtipeale täitis vaiksemaid hetki filosoofiline arutelu muudel teemadel, siis oligi mõte minu jaoks idanema pandud.
Siinkohal aga märgin, et ma üldiselt pole ühestki kingitusest siin blogis midagi kajastanud, olen ma just sellest ise niivõrd vaimustuses, et ei saa seda kuidagi märkimata jätta. See kingituste mitte näitamine on ka ehk väikeseks vabandus-põhjuseks, miks blogi niivõrd ebaaktiivne on :).
Seega... Ideeks oli puidust nikerdada pilt sisepõlemismootori läbilõikest - sh hõlmates väntvõlli, silindrit, kepsu, kolbi, sisse- ja väljalaskeklappe, torustikku, küünalt ja nukkvõlle. tegemist ehtsa 4-taktilise mootoriga. Kogu töö mõte on aga tegelikult see, mis on need 4 takti inimese jaoks.

100% ma aga ikkagi rahule ei jää selle teostusega. Valisin ühe vana tammeplangu töö jaoks, sest tegemist on klappide ja küünla osas väga tillukeste ja detailsete objektidega. See aga tähendas seda, et alahindasin pisut töömahtu tamme nikerdamise juures (kus liigse "liha" eemaldamine võtab oluliselt rohkem aega ja vaeva) ning jäin seetõttu grammikese ajahätta. Seetõttu oleksin aga tahtnud viimistlusele rohkem rõhku panna. Aga teisest küljest ongi tegemist robustse esemega. Kõige tähtsamad pinnad nagu saaled ja kolb ning kolvirõngad said ikkagi lihvitud. Ega kogu kupatus ei peagi välja nägema nagu siid.

Nüüd aga lähemalt käokellast teen eraldi teema, grupeerimaks käokella saaga postitusi enda jaoks kokku. Nähtavasti ei kulu selleks rohkem, kui 3 kuud aega :) ja peaks ilmuma üsna pea.