Suvila

Tegin seekord ka pilte eelmise nädalavahetuse tegemistest.

Eelmisel aastal ehitatud grill töötab iseenesest suurepäraselt. Ehitamise käigus, nagu ikka, sai kardetud kõige rohkem seda, kas korsten tõmbama hakkab. Küll aga selgus siis, et tõmbab liigagi hästi ja kui tahta midagi grillida seal, siis peab vorstikesed põhimõtteliselt korstnasse panema, et nad üldse kuumust saaks, sest kogu tuli ja kuumus läheb otsemaid korstnasse. Siis sai selle häda vältimiseks varem ikka kinni kaetud korstna otsa. Teine võimalus oli grillitavad panna korstnapitsi, aga seal pole kuumus enam päris see, sest korsten isegi on üsna pikk, ca 25 kivirida. Teiseks sai peale ehitatud ka varikatus ja katusel ikka grillima ei hakkaks... Niisiis puurisin ühe hoolega ehitatud vuugi puhtaks ja täitsin uuesti seguga nii, et jääks lõhe. Algne mõte oli siiber koos siibrikronsteiniga panna, aga see lõhkumine osutus niivõrd suureks tööks, et otsustasin lihtsama variandi kasuks.

Siis möödus palju aega tulevase puukuuri seltsis.

Esimeste postide augud on kaevatud ja nädalavahetusel panin nöörid peale ja loodi. Nii, et teisipäeval sain alustada posti valmisega, kui kõik materjalid olid kohapeal valmis.

Kaua-kaua otsisin ja uurisin, mida kasutada posti valamiseks. nii suure läbimõõduga torud maksid Espakis omajagu raha ja ei raatsinud nö mitte millegi peale raha raiskama hakata, sest niikuinii rohkem ülesandeid sel torul poleks olnud. Siis avastasin, et üks väga vana ja mõlkis plekist ämber on täitsa olemas.

Lõikasin sel siis põhja alt ära, väänasin sanga ära ja panin toetuslauad külgedele kruvidega kinni, et tal oleks toetuspinda ning ei kukuks auku ära. Selle miinus on ainult see, et mul on neid vaid üks ja peab ootama kuni üks post ära kivistub ja alles siis saab järgmist hakata valama. Kuigi see ämber on koonuses ja peaks teoreetiliselt hõlpsalt üles poole välja tulema valatud posti ümbert, siis seda ta kohe üldse ei tahtnud teha. Kuna oli vaja aga järgmiste postide kallale asuda, siis ei jäänud muud üle, kui lõikasin rellakaga ämbri pikkupidi pooleks ja panin pärast kruvidega kinni tagasi. Nüüd saab seda peale iga posti valamist mutritest lahti keerates järgmisse auku tõsta. Igati kasulik ja odav abivahend.

Õhtud metsas ilma elektrita näevad välja sellised:

Nii, mis siis veel tehtud sai...
Katsetasin põhjalikumalt ära oma saeraami, ehk võtsin esimeseks proovikiviks ülesande varjualusele servamata laudade lõikuse.

Saeraami täiustustest olen ära jõudnud teha ainult selle, et vahetasin kelgu ja sae vahelise nurkrauajupi välja sirgema vastu. See aga muutis palju ja tundub, et pikirelssi vaadates liigub ka saeleht ilusti horisontaalis. Kui midagi veel parandada, siis ehk seda, et lauapaksuse paika panemine kulgeks lihtsamalt. Praegu pean saelehe panema mõlemasse palgi otsa selleks, et mõõta ära saetee ja eelmise lõike vaheline paksus. Kui aga mõõtmised kõik paigas on ja klapivad, siis tuleb lõige täiesti sirge, ühtlase paksusega ja siledapinnaline. Servamata laudade ja prusside lõikamiseks on see super. Servatud laudu sellega toota oleks ilmselt liig, sest saetee on üsna lai ja seega materjalikulu suur. Iseenesest olen saeraamiga väga rahul, töötab täpselt nii nagu vaja ja nii nagu lootsin. Täidab need ülesanded edukalt, mis selle jaoks valmistamise ajal seadsin.

Edaspidi on plaanis ikka kuuri jaoks poste juurde valada, sest aega on vähe ja lootus on veel aastal 2011 sel katust peal näha. Eks näis, kuidas see teiste tööde kõrvalt välja hakkab nägema.