Aeg on teinud oma töö hoonete kallal ja vanast rehielamust on järele jäänud vaid pildid ja mälestused.
See on viimane pilt mul, kus see hoone veel enam-vähem püsti püsis - juuli 2011. Tõsi, eluruumide osa sisse vajumine oli ilmselge, sest katus lasi pikemat aega vett läbi köögi kohal olevatele seinapalkidele ja laetaladele ning talvel lumeraskuse all pidi miski järele andma... Kahjuks aga on vana maja ülal püsimine alati petlik: piisab vaid ühest hetkest, kui katus iseenesest sisse vajub ja see on esimene ilmselge märk sellest, et suures osas materjale on hukule määratud, kuna konstruktsioonid püsivad üsna pikka aega ka täiesti mädana koos veel, kuniks ühel momendil on kõik läinud.
Jumal tänatud, et sai viimasel hetkel soodsate ilmadega asi ette võetud ja praegune palgimaterjal on veel osaliselt mingilgi määral arvestatav ehituseks. Kuna ma päeviti postitusi teha ei saanud / ei jõudnud, siis nüüd panen päeviti paika lihtsalt, mis tehtud sai:
Päev 1: Katuse maha tõstmine tõstukiga. sarikad, koos roovidega ja pealmised palgiread, mis omadega läbi juba.
Päev 2: Üks produktiivsemaid. Otsustasime hakata rehealuse poolsest otsast lammutama, sh lisavarjualused.
Hommikune seis:
Päev 3-4 võiks isegi kokkuvõtlikult nimetada rohkem koristuseks, parema materjali ladustamine. Eks see materjalide ladustamine ja palkide tappidest lahti võtmine / lõikamine ole muidugi üks kiiremaid töid. Muu pudi padi koristamine on vägagi aeganõudev:
Päev 5: Materjal ladustatud. Rehealuse ja rehetoa koristamine.
Minu jaoks oli see vana maja kuidagi igavene. On väga imelik, et midagi sellist igavikulist enam ei ole. Mäletan veel hästi suviseid heinategemisi kui vanamaja sahvrist sai käärinud kasemahla joogiks tuua. Mulle meeldis ka seal sobramas käija. Kahju, et selle hoone eest hoolt ei kantund kui see veel vöimalik oli.
ReplyDeleteJah, olen Sinuga täiesti nõus! Aga kurb oleks olnud vaadata, kui ta lõplikult kokku kukub...
ReplyDeleteEmotsioonid on vastuolulised, aga mõnes mõttes oli see hoone "päästmine". Kääritatud kasemahl seostub ka Memmega, keda enam pole... Mäletan, kuidas Memme luges mingit luuletust(võru murrakus) vanamaja koridoris... sellel hoonel oleks olnud eelkõige museaalne väärtus... (st. igavikuline)... minu arvates.
Nagu paljude taoliste asjadega ... Emotsioonid on töesti vastuolulised.
ReplyDeleteMinul antud hoonega emotsionaalne side on oluliselt väiksem. Mäletan ainult seda, kui teda üritati päästa ja katust lapiti siit-sealt. Loomulikult on kahju, kui üks hetk teda enam pole ja järgi on vaid mälestused. Kuid meie kätesse on jäänud kogu selle maja emotsionaalne sisu - alates papa puidutööpinkidest kuni lõpetades 60ndate kirjandusega. Selle päästmine on meie endi kätes. Jumal tänatud, et vähemalt osagi sellest on säilinud ja talletatud.
ReplyDeleteMõne sõnaga ajaloost: See vana maja oli minu koduks 1965. aastani.
ReplyDeleteMöödunud aastal küsisin isalt, et kas ta mäletab vana maja katuse vahetamist. Mäletas küll: 1948.aastal. Maja ehitati 1911.aastal. Laastukatus(ja igasugune muu töötlemata puitkatus) kestab max. 25aastat. See tähendab, et esimene katuse vahetus oleks pidanud toimuma 1936.aastal, mis kahjuks ei toimunud. Katust vahetati 12 aastat hiljem. Selle aja jooksul "jooksis katus tõsiselt läbi"
Kui ma olin 4 aastane(Ene sündis) siis isa oli Tallinnas nn. kordusõppustel 3 kuud. Soemõisa vanaisa Manglus Kirss aitas meil heina teha ja toestas rehetoa akna kohal oleva jämeda(30-35cm) palgi, mis oli täiesti läbi mädanenud. Nimelt see palk toestas sarikaid.
Enno
Lisan veel niipalju, et kui me elasime Varstus, siis mingi aeg oli mul tahtmine seda maja taastama hakata. Nüüd mõistan, et see oli naiivsevõitu soov. Nimelt puudus mul täiesti ettekujutus töö mahust. Isa laitis plaani maha ja õigesti tegi. Praeguse "metsamaja" ehituse maht veenab mind selles. Metsamaja ehitame elamis kõlblikuks, mitte muuseumiks. Nimelt käisid paar aastat tagasi mingid vabaõhu muuseumi teadurid seda maja vaatamas ja olid vaimustuses reheahjust ja laiadest põrandalaudadest. Püüame vanu asju max. säilitada samal ajal olulisi asju ümber ehitada.
ReplyDeleteEnno
Jumal tänatud, et majal on peremees ja mahukas töö saab finantseeritud, ilma milleta selliseid hooneid ei suuda elus hoida. Ene
ReplyDelete