väligrillile oli vaja hädasti peale katust - varjualust, kuna tegemist on tavaliste savitellistega ning kui need pideva ilmastikuga kokku puutuvad, siis ei ole neil kuigi palju eluiga. Seda enam, et ligi 50% grillist asus enne lageda taeva all.
Mõeldud-tehtud, üsnagi keeruline ja omapärane konstruktsioon, kuid see kõik on vastupidav ja täidab oma rolli ideaalselt. Pisut rumalasti sai aga lahendatud üks roovlatt, mille vahe korstnaga jätsin marginaalse 1-2cm. Ei mõelnud selle peale, et:
1) see lisavarjualune ei toeta kaugeimast otsast otseselt maha, mis tähendab et kogu jõuõlg on teisel varjualusel. Sel oli ka oma põhjus - võita ruumi selle all ja mitte teha ruumi kinniseks ja raskesti läbitavamaks.
2) vihmavee ärajuhtimissüsteem sai tehtud korralikult, ent laastudega sai ümber korstna ilusti kõik kinni laotud
3) kui katusele langeb raskus, siis see sama jõuõlg, surub kogu konstruktsiooni lisavarjualuse poole, mis sellest, et põhivarjualune on suurem ja massiivne, ent ometi kõik annab liikuda mingil määral.
Ja nii läkski. Kui lumi hakkas juba sulama aprilli kuus ning üle poole meetri paksusest lumekihist sai läbivettinud vaip, vajutas see niivõrd peale korstnale, et miski pidi lihtsalt järgi andma:
See on tõsi, et korsten on jäik ja varikatuse puitkonstruktsioon mängib sõltuvalt ilmastikust, mis omakorda tingib, et nende kahevahel peab olema mängumaa. See lausekonstruktsioon on nüüd küll kohmakas.
ReplyDeleteEnno
Väga professionaalne lause sai minu meelest. :)
ReplyDeleteIndrek