Nädalavahetus taas suvilas

Oma ea ära elanud vana mootorsaag on nüüdseks jõudnud sinna, kus ootavad teda uued noored, kellega oma vanu päevinäinud kogemusi jagada. Ehk teisisõnu tunnistati kahjuks vana pisikese mootorsae remont niivõrd kalliks, et sel polnud mõtet. Loodan, sõber, et sul on nüüd uued toredad kaaslased. Aitäh Sulle, et oled minu käes ennast ületanud.


Sedavõrd on nüüd teisel sõbral rohkem tööd, aga mis sellest, ta on nõus selle elujõuliselt täitma. Küll aga läheb palju aega keti, saelehe, tähiku vahetamiseks ning saeraamile ühendamiseks, aga tuleb ise tubli olla.

Sel nädalavahetusel läks meeletult palju aega roovlattide valmistamisele, mis algas kõigepealt puu valikuga metsas. Ja praktiliselt pool päeva kulus sellele, et saada ühest palgist roovid kätte, sest lõikeid on palju. Siinkohal sain ka tunda seda, et kui palgi jämedus kulgeb juba pealt 20cm ja on sealjuures veel suhteliselt suurte ja tihedate okstega, siis on sael ikka tihtipeale võhm väljas, et sellist läbi järada. Sain veel tunda seda, kuidas mu leiutatud saeraam hakkab järjest rohkem nõudma täiustuste järele.
Esiteks on suureks puuduseks see, et kui palk on üle 3m pikk, siis tuleb keset lõiget palki nihutada, mis on täiesti loogiline, et ajab sassi kõik mõõdud ja kõrgused ning lõige saab kokkuvõttes ebatäpne ning samuti läheb mõttetult palju aega.
Teiseks on palkide sinna üles tõstmine ülimalt raske töö ja selja murdmine mõne suurema kännuga ei ole küll mingi küsimus.
Kolmandaks on palgi fikseerimise süsteem pisut kohmakas. Hargid hoiavad küll jube hästi kinni, aga nad võiks lihtsamini liikuda ja kinnitatavad olla. Et ei peaks puuprahti ja -koort täis keermelatte 17. võtmega kogu aeg kruttima.
Aga see kõik jääb vist selliseks talve nokitsemiseks, kui pole hooaega, et kiirelt vaja midagi kasutada.

Aga tagasi roovlati lõikuse juurde tulles:

Umbes nii peaks olema jaotatud siis üks harilik priskemat sorti palk. Algul nn horisontaallõiked servamata plankudeks ja pärast  eraldi vertikaalid. Kuigi see kõik pole nii lihtne nagu siin tundub ja materjali kulu on samuti mootorsaega lõigates suhteliselt suur, aga alternatiivid puuduvad.

Lõigates küll need lõiked nii kõverad ei tundunud, kui siin pildi peal :D. Täiesti ilusad olid, ma veel rõõmustasin, kui head lõiked tulid. Käsitsi, 3,6m pikk ja joone järgi vaid. Ent peale seda mässamist said roovid ikka lõpuks peale. Arvata oli, et sarikate vahe (3m) on väga suur ja need roovid võivad läbi painduda ja nii oligi, tuli siis ka toetav lisasarikas keskele rajada ja need kõik ära toestada. Pigem toestada praegu, enne katuse panekut ja lumeraskust, kui pärast, mil katus juba sisse vajunud on.

Lisasarika jaoks tuli siis harjast vedada kõigepealt horisontaaltala (mida saan kasutada ka teise poole toestamiseks), sinna peale sarikas ja alumine ots toestaga väikse prussijupiga horisontaaltoele.
Õilsad eesmärgid, mis tahaks veel jõuda ära teha aastal 2011:

• teise poole roovid koos toestusega
• katus peale (plaadid juba olemas ja valmis)
• diagonaaltoed hoonele (sest hoone kõigub hetkel üsna arvestatavalt)
• seinad tuleb ilmselt katta koormakattega, sest sinnani ei jõua
• (põranda lahendus - talad on iseenesest olemas ja kooritud)

Seniks aga jään uut nädalavahetust ootama, sest mulle ei meeldi kohe üldse mitte pooleli olevad asjad ja hetkel on seis tõeliselt lahtine. Mingid palgid vedelevad veel kuskil ja ootavad töötlemist, roovide panek on pooleldi tehtud ja keskmist sarikat teisele poole veel polegi. Ning kokkuvõttes ootavad katuseplaadid juba uut asupaika endale.

Mõni päev peaks tegema ka fotoreportaaži koolis toimuvast - ehk üsna suureks projektiks osutunud akna restaureerimise, mis on otsast lõpuni algosakesteks võetud. Vaja oleks mõningad aknaraami osad ise uued teha, mõningaid liimida ja parandada. Suures osas on tegemata veel metallnurgikud, mida ma entusiastlikult kunagi alustasin, aga pole aega saanud, et neid edasi nikerdada. Samuti on puudu metallhaagid, haakide konksud. Akna piidad ja "karniisid" on töös. Tahaks väga juba varsti kokku hakata panema üle käidud detaile. Tahaks näha seda terviku pilti juba, kus pole ühtki kohta, mis poleks üle käidud.