Search This Blog

Tuesday, October 25, 2011

Puukuur saab varju alla

Kuigi on läinud päris tublisti aega juba katuse peale saamiseks, ja ta pole endiselt valmis veel, on enesetunne siiski märkimisväärselt hea. Nüüdseks on teha jäänud vaid veel see, et 9 plaati on peale vaja upitada ja ära kinnitada. See vahepeal pooleldi ulmelisena tundunud plaan 2011 aastanumbri sees katus peale saada on käega katsutaval kaugusel. Plaatide kinnitamiseks läheb veel ca 0,5 tööpäeva vaid, max 1 päev. Hea tunne on see, et kui midagi suurt oled lubanud ja sellega vaatamata tagasilöökidele ja suurtele viivitustele, ent samas tänu pikkadele tööpäevadele on see kõik vilja kandnud. Aga tegelikult ei tasu hõisata enne õhtut ja räägin parem kõigest lähemalt.
Seda nädalavahetust sai alustatud taas roovlattide lõikusest, kuid erinevalt eelmisest korraks oli minu kaaslaseks vähe tõsisemat sorti palk. Ehk siis jämedamast otsast küündis ligemale 30 cm-le. Laupäeva hommikul siis entusiastlikult mõtlesin, et lükkan kiirelt saeraami peale ja hakkan lõikama. Aga noh, mida ei lükka, see on palk. Pealegi häirib mind nüüd juba rohkem see, et ma ei saa oma saeraami peal üle 3,1m palki lõigata ja kui tõesti selline situatsioon on (nagu praegusel juhul 3,6m), siis pidanuks palki keset lõiget edasi nihutama, mis on ülimalt raske nii füüsilises mõttes kui ka täpsuse mõttes, sest lõige ei tule üsna kindlalt enam nii sirge.
Olukord tundus juba üsna lootusetu, ideid väga polnud ja lühike aeg muudkui voolas. Ning tuligi viimane päästev mõte, millesse ma suhtusin äärmusliku umbusuga - joone järgi pikipalki lõikus. Panen siinkohal üles ka kohe oma esimese pikipuulõikuse käsitsi, ilma igasuguse jooneta:
See on nii "kaheksas" (propelleris / kaardumine), kui ka alustatud ühest otsast ja lõpetatud diagonaalis teises otsas. Mõõdulindiga pole väga tehagi midagi, sellest palgist asja ei saanud.
Ning sellest suurest eelarvamuslikust pessimismist hoolimata tõmbasin joone ette ja hakkasin vähe haaval lõikama. Ja ma pean tunnistama, et ma poleks unes ka nii ilusat, sirget, ühtlast lõiget oodanud, sh veel see, et plank saaks ühtlase paksusega teiselt poolt ka, tuli saega käsitsi reguleerida:

Ja siis plangud tavapäraselt tuntud tehnika järgi omakorda 5x5 roovlattideks, ent erinevalt eelmisest nädalavahetusest said seekordsed roovlatid täiesti täisnurksed ja ühtlased. Kogemusi ikka koguneb.
Edasi on juba oluliselt lihtsam. Tuli keskmine sarikas veel keskele toetuma panna ja roovitus peale:

 Lühema sarikaosa katus on peaaegu kaetud. Ja tegelikult läheb üldse plaatide kinnitamine väga kiirelt, nii, et siin mingit märkimisväärset ajakulu enam ette näha pole.
Küll aga on tegemata veel hoone diagonaaltoed, mis tuleb kindlasti ära teha, kui katus peal, et minimeerida hoone kõikumist. Peamine kõikumise allikas on püstpostid ja nende vahelised horisontaal- ja diagonaaltoed. Katuse konstruktsioon on kokkuvõttes vägagi kompaktne saanud ning roovlatidki ei paindu suurema koormuse all enam tänu keskmisele sarikale.
Lisaks, kui kellelegi peaks arusaamatuna tunduma, miks ühelt poolt on roovitus üle sarika praktiliselt olematu, siis tegemist on jätkuva projektiga ja puukuuri osa kõrvale tuleb veel masinate / tööriistade / materjalikuur.

Ning veel tahaks üles panna mõne üksiku pildi oma koolis kaua-kaua meisterdatud kipsitöödest. Kahuks aga on fotovälk palju loomulikkust ära röövinud, kuid midagi on siiski näha:


See kell ei sobi mu meelest stiililiselt üldse enam koridori ning peaks vabast ajast (mida ei ole) peiteldama midagi huvitavamat, mis lõviga kokku läheks, kas siis midagi looduslikku või antiikset. Kõik ideed on teretulnud :)

3 comments:

  1. Kõikide sarika(paaride) alumiste kinnituste vahele on mõistlik panna horisontaaltugi, mis suleb kolmnurga ja annab jäikust. See tugi ei lase sarikate alumistel otstel laiali vajuda(näiteks lume raskuse all).

    Enno

    ReplyDelete
  2. Just sain Tarmolt vastuse, et Indrek võib saada vanade akende komponente. Eelduseks on, et oma tegemised on jätkuvalt hästi kommenteeritud.

    Enno

    ReplyDelete
  3. Suur tänu vastamast :). Horisontaaltoe idee on tõesti üsna vajalik - ei tulnudki ise kohe selle peale. Samas peab ka ära mainima, et ega otsasarikaid harjas ühendav horisontaaltugi pole ka just eriti võimas, et viimane kohe sugugi läbi vajuda ei anna.
    Suur-suur tänu Tarmole :)! Eks ma ürita ikka endast parima anda siin oma tegemisi kommenteerides.

    ReplyDelete