1.

     Ja mitte minu enda, vaid selle blogi. Tubli 1 aasta on see leheküljeke siin internetiavarustes huviliste ja sirvijate silmadele lugemist ja vaatamist pakkunud. Täna, aasta tagasi ei osanuks ma ilmselt aimata, missugusena blogi 87 tehtud postitust välja peaks nägema ja ega ma tegelikult oskagi päris täpselt arvata, kõrvaltvaatajate silmad on kõik erinevad. Küll aga pole kunagi puudust soovitajatest ja erinevatest ideedest, millega üksteise elusid võime rikastada, olgu siis positiivselt või negatiivsel teel - kõigel on oma mõju tugevuse suunas. Sestap ootaksingi järgnevalt aastalt seda, et omanik suudaks täna, järgmisel aastal, öelda samasuguse suurenägelikkusega, et blogi on endiselt ja jätkuvalt aktiivne ning pole näha ärakadumise tundemärke. Samuti oleneb see ka murdosa suurusena publikust, jälgijatest.

     Usun, et puutööprojektid, nii väiksemad kui suuremad, ei paista tulevikus veel lakkavat. See hobi ja ka põhitöö, eriala käivad kõik käsi-käes ja hetkel perfektsionistlikuna ja  tööarmastajana julgen väita, et päev-päevalt elan sellega koos. Enda, kui ka blogi vanuse kasvades võivad poiste mänguasjad kasvada üksnes mõõtmelistes suurustes ja töömahus. Eks kõik oleneb endast ja enda psühholoogia toimivuse tagantutsitamisest, aga ka vähem tähtsaks ei tohiks pidada tervist, mis antud ala puhul võib vägagi määrava väärtusega olla. Kui kõik harmoonilises kooskõlas töötab, võib järgmise aasta jooksul näha lennukaid sürrealistlikke, märksa realistlikumaid, tehniliselt keerukamaid, mahukamaid töid, millest üritan veelgi detailsemalt, ent sisukaalutlevat ülevaadet jagada. Järgnev aasta toob reaalselt kaasa rohkesti teoreetilisi ja haridusele suunitletud tööd, mistõttu jääb reaalselt vähemaks erinevaid nikerdusi, küll aga on plaanis suvila puukuurile põrand, seinad saada, ehk ka juurdeehituse üle mõtteid mõlgutada, ees on kevadine firmapraktika Maltal, maja katusevahetus, mõne maja demonteerimine algosakesteks ja ilmselt märkimisväärses osas palgatööd ning loomulikult rohkesti väiksemaid puidutöö nikerdusi külmemaks ajaks. Ära ei tohiks ka kindlasti unustada vanu pooleli jäänud asju, mida suvilasgi võib siin-seal kohata, detailid on jäänud näilises ajanappuses edasilükatuks - ajutine on alati kõige püsivam. Eesmärgiks on siiski see fakt ümber kukutada.

     Väga-väga tahaks kunagi siin rääkida teemast nagu suvila maja restaureerimine-renoveerimine (reaalne tegevus, praktika), mille üle ka hetkel kooli lõputöö tuleb kirjutada, aga ka on juba 2010a 4st augustist seismas sõbraga Hiiumaalt toodud kurvas seisus vana vene invaliidiauto restaureerimine. Hetkel saab neid vaid kaugesse tulevikku ilmselt paigutada.

Seda torti pole küll ainult mina ise valmistanud, aga maitsev on ta kahtlemata.