Eile siis õigemini juba, jõudsin nii kaugele, et uksed said ette ja liiguvad ka täitsa kenasti, st hoiavad end ilusti kinni, et mingeid vahesid keskel pole ja viltu ei vaju ning lahti käivad ka piisavalt, vähemalt 90 kraadi allagi ja püsivad ka lahti ilusti. Kuna mul olid uksed tehtud pisut suuremad, kui see auk ja hinged polnud päris ääres, siis ust lahti tehes pidi üks ukse äär minema vastu seina. Eriti ei tahtnud uksi kitsamaks ka teha, seega aitas ainult süvendite tegemine uste äärde:
Võin kokkuvõttes tulemusega täitsa rahul olla, sest ega neid pisikesi uksi lihtne polnud liikuma saada, eriti, et nad veel ilusti ette sobiks ja mingeid suuri pilusid kuskile ei jääks. Ehk võib veel kuskilt pisut põletada.
Mis aga veel tehtud sai. Lammutasin laiali ühe utiliseeritud käokella mehhanismi, mis hobi süvenedes vaikselt enda juurde on tekkinud. Hetkel on kelli / kellamehhanisme juba 4. Need on kiired tekkima - kui peaaegu poolmuidu antakse ära, siis tuleb ju endale saada, isegi, kui teda NII väga vaja poleks. Siinkohal tuleb ära mainida, et enamasti ikkagi on, juba põhimõtteliselt. Seega, üheks ideeks on liikuma saada vesiratas, kui kägu parajasti kukub. Selleks on vaja peahammasrattast kanda liikumist veidi eemale, kus see ei segaks osutite tööd:
Idee on juba olemas, kuidas need kõik kinnitada, et hõõrdetakistus võimalikult väike oleks ja samas tööd vähem. Kuidas see aga reaalsuses välja hakkab nägema, ei kujuta ette. Olen ilmselt kohustatud seda järgmises postituses kirjeldama.
No comments:
Post a Comment