Täna jäi pisut aega üle ja sai käo kallal edasi nokitsetud. Pildid on seekord aga üsna hägused, sest ei oska eriti pildistada niii väikseid detaile eriti lähedalt kehvas valguses. Lõikasin tiivad välja ja lõviosa ajast kulusgi nende sobitamisele.
Tiibade ühendamise otsustasin siis nii, et tuleb keha sisse süvend ja tiiva küljes on selline tapp, mis just sinna pessa istub. Tuleb ta väikse traadiga ka veel ühendada. Piklikud augud aga on selleks, et keskmiselt osalt tuua pulgad tiibadeni - keskmist keha tõstes (ehk suud lahti tehes), lükkaks need pulgad seal sälkudes liikudes ka tiivad laiali. Tiivad ise on sellised jublakad:
Tiibade sobitamine:
Ei mõelnud plaani piisavalt põhjalikult läbi ja tegin mõlemale poole oma sälgud, kuhu pulgad sisse lähevad (eeldades, et tiivad ei pruugi üks-ühele samas kohas olla. Tegelikult oleks aga see palju-palju lihtsamaks teinud olukorra, kui oleks ühe pika augu puurinud läbi ja pikk pulk läbi keha, mis tõstab ühtlasi mõlemaid tiibasid korraga. Praegusel juhul, kus mõlemad on eraldi liimitud - ei ole nad ehk niivõrd tugevad, et suudaks vastu pidada pikaealiselt.
Ilmselt tuleb minna ikkagi seda teed, et üks pikk pulk läbi - nii on lihtsalt vastupidavam. Seesmise keha ühendasin aga välimisega juba ära, "lõua" alt on puuritud 1,5mm auk läbi ja puutikk hoiab teda korralikult tihedasti paigal.
Tegemist on siiamaani usutavasti mu kõige keerulisema projektiga, mida ette on tulnud. Justnimelt see pisike lind, mille tiivad on sama suured, kui pöidlaküüs. Aga ära tuleb ta teha, võimatu ta ei näi, täpsuse puhul saab aga alati paremini. Vähemalt noka liigutamise osa õnnestus enamvähem, sulgemist tuleb veel vähe timmida, aga avab ta enamvähem loogiliselt.
Ah soo, mis siis veel. Koolis sai ka üht-teist huvitavat krohvitud. Täitsa enam-vähem rahuldav butafooria (tegelikult pole see päris lõplik pilt):
Kuigi ma pole ikkagi sellega rahul, et ühe idee kohaselt pidi uksekoputi olema ka liikuv (nagu päris). Siin on ta aga jäik kipskuju.
No comments:
Post a Comment