Kui eelmine kord sain tiivad külge ja teoreetiliste plaanide kohaselt pidi kõik töökorras olema, siis seda ta kaugeltki polnud. Tundus jah, et kõik liigub ja on hästi. Siiski aga jäi mind häirima, et kuna vasakpoolne tiib sai vast ligi millimeeter ettepoole paigaldatud, sai ta tegelikult ka viltu pisut, mis oli silmale üsna kehv vaadata. Sestap võtsingi lahti ja puurisin ühe poole kinnituse uuesti.
Samuti tahtis tiib siis uuesti sisse töötamist ja oma pesa peiteldamist, et ta ilusti käiks. Eelmises postis sai ka ära märgitud mure, et vasakpoolne tiib tõuseb vaevumärgatavalt, kui parempoolne käis ilusti peaaegu horisontaali. Selle vastu aga ei aidanudki midagi muud, kui tuli tiiva alt täita seda kohta, kus lükkav pulk teda tõukab. Kahjuks sellest pilti pole ja see on ka niivõrd peenike, et ma ilmselt ei oskaks ka pildistada seda. Sellepuhul sai kasutatud siis vana head läbikatsetatud liim + saepuru tehnoloogiat, ehk teisisõnu liimi alla, saepuru peale vajutada ja nii palju kordi, kui kiht on sobiv, pärast üle lihvida ja ongi hea. Seda meetodit sai kasutatud esimest korda vana Moskvitsi restaureerides, kus tagatiibadele käisid peale kummikatted, mis olid erakordselt haruldased ja need tuli räbalatest pooleldi ise leiutada tiivakuju järgi, ehk siis riivitud kummi ja liimiga liitekohtade ja pragude täitmine. Oli see vast põnev töö alles :). Küllap tuleb mul seda tehnoloogiat veelgi ette ja saan täpsustavaid pilte sellest teha.
Nüüd siis aga tiivad töötavad ilusti, kuskile kinni ei jää, st langevad ilusti alla, avanevad samas tempos ja sama palju. Sai lindu üldiselt pisut lihvitud veel ja nüüd julgen väita, et võib peaaegu värvima hakata teda. Küll aga pole vajalikke spetsvärve olemas mul endal, ehk saab mind keegi aidata halli, musta ja kollase värvi leidmisel.
Hetke seis:
... teine võimalus on teha läbipaistva Pinotexiga, küll aga peaks ta ikkagi hallikat tooni jääma. Silmad võib ka sisse põletada, hetkel vaid lihtsalt umbkaudselt harilikuga märgitud.
No comments:
Post a Comment